Ajal, kus me ei tea, milline piir on lahti või järgmisel päeval kinni, on just päris õige selleks, et teha üks kiire kõrvalpõige naaberriiki Lätti.
See mitte reisimine teeb haigeks, no mind küll, eriti, kui igakevadine ja sügisene ära käimine seda korda ära jäi. Igale asjale tuleb asendus leida ja nii ma siis jõllitasin ja kukeldasin mingi hetk Lätit ja sealseid vaatamisväärsuseid, hankisin katuseboksi, tankisin paagi odavat kütust täis, soetasin igaks juhuks Eestist kallihinnalist söögikraami, arvates, et Lätis on see kallim, viskasin vihmariided boksi, vedasin oma voodiriided, madratsid ja muu kraami autosse ja sõitsin sirge seljaga maailma avastama. Kuna ma olen suhteliselt mitte pirtsakas, siis arvestasin, et magame enam jaolt autos, rohkem seiklust ja saab peatuda siis, kui selleks soov.
Ma ei teagi, mida ma sellelt reisilt ootasin, tavaliselt ma ootan rohkelt päikest ja sooja, et siis akusid laadida. Kuigi meie reis kulges kõvasti rohkem lõuna pool, mööda Liivi lahe ja Läänemere äärt, ei suutnud ma endas leida seda va jääsuplejat ja mida rohkem ürpe üll oli, seda parem oli väljas olla. Nii, et päike jäi meist seekord võtmata.
Minu kujuteldav või siis päevalise täpsusega paika pandud reisikava nägi ette järgmist- Tallinn- Jurmala- Kemeri rahvuspark- kõik väikesed kohad, mis mere äärde jäävad- Kolka- Ventspils- Kuldiga- Jurkalne- Liepaja- Riia- Tallinn.
Jurmalas me põhimõtteliselt ainult ööbisime ja kuigi ma ei ole mingi eriline shopahoolik, siis otsustasime hommikul uuele, hullult promotud outletile pilgu peale visata. Kokkuvõtvalt võib öelda, et asi on veel hirmus poolik, poed osaliselt avamata ja erilise rahvarohkusega see õnneks ka ei hiilanud.
Ja nüüd siis selle Kemeri rahvuspargi juurde. ( http://www.kemerunacionalaisparks.lv)
Seal on tõeliselt palju erinevaid matkaradu, aga mina võtsin teadlikult sellise, mis mõnusalt paraja pikkusega, 4 km ots, sisaldab palju rabalaukaid ja kindlasti vaatetorni. No torni vajalikkus ikka seepärast, et saaks aru, kus kohas Sa tegelikult ringi kondad. Rada ise oli lihtne kõndida, alguses veidi igav, aga mida rohkem raba keskele, seda ilusamaks läks. Mulle meeldivad hullupööra need väikesed veesilmad oma mõõtmatu sügavusega. Jõhvikavaip kattis ka kogu raba ja ma nii mõnedki korrad püüdsin laudtee kõrvalt neid vitamiinikuulikesi hankida. Mis mulle seal kohe eriti meeldis- kõik on hooldatud ja korras ja iga natukese aja tagant on laugaste ääres pingid, istumiskohad. Lihtsalt peatu ja naudi loodusehääli ja olemist.
Üks asi mind küll häiris, oskavad korjata igas kohas vähemalt 2.- eur parkimistasu, ka väljaspool nn turismi hooaega. Aga no olgu, las nad siis korjavad ja korjaja saab ju ka siis tööd.
Kuna meil oli selleks momendiks, kui seal lõpetasime, tavainimese 10 000 sammu täis, siis ma ei viitsinud järgmist eraldi matkarada välja otsida, vaid sõitsime edasi.
Hämmastav, kuidas seal riigis on suudetud metsad püsti jätta. Ma olin kohe täitsa siiralt üllatunud, kui ilus ja kui metsane on kogu Kurzeme piirkond. Ja muidugi rannad- oleks vaid kümmekond kraadi rohkem ja seda talvisel aastaajal, siis võiks Kanaarid ja muud kohad ära unustada ja puhata mõnede sadade kilomeetrite kaugusel. Mõtlesin päris mitmeid kordi endamisi, et meil on ka ilusaid randasid, aga lätlastele on ilmselgelt antud rohkem.
Mööda mere äärt edasi sõites Kolka tipu poole, jäi tee peale nii mõnigi koht, mida külastada. Üks kaunis koht, mille ma välja tooksin, on selline, mille leidmiseks meil läks veidi aega, kuna me ei teadnud, mida me üldse otsime. No mõistlik on üldiselt vaadata läti keelseid nimetusi ja neid googeldada ja mitte jääda lootma inglise keelsetele. Ühesõnaga oli tegu väikest viisi Vanajõe oruga Hiiumaal. Väga kaunis ja meeldiv koht. Nimeks Purciemsi valged düünid, läti keeles mingi Baltā Kāpa ( https://www.latvia.travel/et/node/224952). Seal tasub täitsa teha üks väike jalutuskäik.
Õhtuks sättisime ennast Kolka neeme tippu ööbima ( https://baltictrails.eu/et/coastal/poi/641?0&a=od). Priimusel sai borš keedetud, kõht täis lahmitud ja oli aeg saata päike mere taha.
Parklas tundus küll veidi imelik magada, aga ei midagi hullu. 8.- euro eest sai elektrit, vesiklosetis käia ja tipus asuva masti undamise saatel uinuda. Peale meie ei arvanud autos magamisest keegi midagi ja nii me seal siis suht rahulikult, täiesti üksinda hommikuni põõnasime.
Hommikul priimusele tuli alla, kohv ja võikud keresse ja otsustasime teha ühe matka mööda mere äärt. Eelmisel õhtul jalutasime Läänemere poolsel küljel ja veidike teisel pool, kuid nüüd mõtlesime, et vaatame, mis siis seal Liivi lahe poolsel küljel toimub. Kõndisime Kolka külani välja, vaatasime vana puust kirikut ja tulime siis rõõmsalt küla vahet pidi tagasi. Väikesest matkast sai kokku üle 6 km.
Eelmisel õhtul olin mõelnud, et miks sellisesse kohta pole tehtud vaatetorni. No jah, kui vahtida ainult päikeseloojangut ja merd ja kalda poole pilku ei heida, siis võib juhtuda, et pooled maal asuvad objektid jäävad nägemata. Kolka tipust ära minnes avastasin, et voilaa, torn siiski on olemas ja eks me selle ka vallutasime. Siiski tundub, et torni meistritel oli puit ja muu ehitusmaterjal enne õiget hetke otsa saanud või siis ehitati torn hetkel kui puud olid põlvini. Igal juhul ei olnud üle metsa mitte midagi näha.
Edasi viis väga vihmane teekond Ventspilsi poole. Enne sinna jõudmist vaatasime üle Oviži tuletorni. ( https://baltictrails.eu/en/coastal/poi/250?1) Sinna sai 2.- eur eest ka üles ja õue minna. Väga äge ja tore kogemus.
Ventspilsi jõudsime hilisõhtul ja kuna leidsin booking.com soodsa pakkumise ööbimiseks, otsustasime auto asemel korteri kasuks. Korter asus kohe promenaadi ja vanalinna vahel. Täiesti ok koht, et ennast välja puhata.
Ventspils on armas linnake, meenutas väga meie Pärnut. Nendele omased lehma kujukesed on ägedad. Ma ei tea, mis seal suvel toimub, aga nüüd sügisel, oli seal küll väga vähe rahvast. Ja taas ma tulen ranna juurde, see on seal kohe nii pikk ja lai ja silmaga lõppu ei näe.
Tegime seal jalutuskäigu mööda lõunapoolset kaid, käisime vaatetornis, kondasime mööda jõeäärset promenaadi ja külastasime Läti vanimat keskaegset linnust( www.muzejs.ventspils.lv).
Ventspilsile tuur peale tehtud, suundusime Kuldiga poole ( https://www.latvia.travel/et/sihtkoht/kuldiga-ajalooline-keskus).
Ma ei ole eriline linnades kondaja, aga see väikelinn ületas küll kõik ootused. Väga armas, ilus ja need vanad puitehitised ei jäta ilmselt kedagi külmaks. Tibutamise tagajärjel avastasime ühe imeilusa kohviku ja me ei olnud ainsad, kellele see koht sümpaatne tundus. Ja no hindadest ma ei hakka rääkima.
Vihmale mitte võimalust andes tätsasime selle ühe tähtsaima vaatamisväärsuse poole, jõgi ja kosk ( https://www.latvia.travel/et/sihtkoht/juga-ventas-rumba) ja sild, mis tõesti pakuvad silmailu. Väike vesiveski, vanad majad, munakividega kaetud tühjad tänavad, ütlemata kaunis. Sinna minnes tasub võtta aega, et lihtsalt jalutada, käia kohvikutes, nautida vanasid hooneid ja lasta ennast viia kaasa sellel mõnusal aural, mis seda kohta iseloomustab.
Kuldigast viis tee Jurkalnesse ( https://www.latvia.travel/et/sihtkoht/jurkalne-pankrannik) ja sinna sai mindud vaatama seda va 20 m kõrget nn liivast pankrannikut. Tuul tahtis muidugi ära viia, aga tormil on alati oma võlu ja tore oli seda meremöllu vaadata. Taas kord tõdesin, ilus on see Lätimaa ja tundsin süümekaid, et ma siiani ei olnud seda kanti avastamas käinud. Rumal on ennast sellistest emotsioonidest ilma jätta.
Jurkalnesest viis tee meid Liepaja poole, aga vahe põike tegime Pavilostas, sest surfarina tuleb igal juhul see surfiparadiis oma silmaga üle kaeda. Parkisime sadama juurde ja tegime matka mööda kaid. Vasakul mere ääres oli päris jube mustjas merevetikamass, aga teisel pool taaskord meeliköitev rannariba. Seal on samuti vaatetorn ja ka sinna sai ronitud, et kogu ümbritsevat vaadet nautida.
Kuna aeg surus peale, võtsime otsesuuna Liepaja peale. Ka sinna õnnestus sendikopkate eest majutus saada ja nii ei tulnud autos magamisest midagi välja. Liepajas ööbisime põhimõtteliselt vanalinnas, kus kõik oli jalutuskäigu kaugusel. 3 kirikut, turuplats ja muud vaatamisväärsused.
Nendega alustasime kohe hommikul, sest õhtuks oli plaan Riiga tagasi jõuda. Nendel maksavad vist kõik sissepääsud 2.- eur. Igal juhul saime selle raha eest külastada üht kirikutest ja kirikutorni, kust avanes väga ilus vaade tervele linnale.
Tegime tuuri turul, ostsin kokku odavaid kooke, mida endale hiljem kerre keerata, vihastasin Eesti hindade peale ja suundusime edasi järgmise kirikuga tutvuma. Uhked on need ehitised. Vaatasime üle ka kõige lõunapoolsema kindluse. Sinna soovitan minna pealambi ja kalamehe saabastega, et s…hunnikutes ennast mitte ära määrida. Muidu üpriski huvitav koht, kui maha jäetud hooned ja käigud huvi pakuvad.
Kui Liepajale pilk peale visatud, otsustasime sõita vaatama Karostas asuvat vanglat. Kohale jõudes mõtlesime, et kuna meie Patareivangla on nähtud, siis ei viitsigi sinna sisse minna. Tutvusime hoovis olevate fotodega ja sõitsime edasi mere äärde, kus asus kai. Otsustasime ka selle tipus ära käia. No võttis alles aega, sest selgus, et üks ots on 2 km pikk ja mingi osa sellest oli veidi raskesti läbi pääsetav. Igal juhul oli see päris tore jalutuskäik ja kuna see võttis nii palju aega, siis me ei jõudnud minna tutvuma merre uhutud katakombidega.
Need jäävad järgmiseks korraks.
Riias lubasime endale öö hotellis. Vaade 8-ndalt korruselt otse jõele, tasuta parkimine ja hommikusöök hinnas. Mida Sa hing 23.- eur eest veel ihaldad? Ma ei tea mis valemiga need ettevõtted vee peal sedasi püsivad?
Igal juhul olen ma täiesti sillas sellest Läti piirkonnast ja soovitan kõikidel sealne loodus ja muud vaatamisväärsused üle kaeda! Ise lähen ka kindlasti veel!
