Sissejuhatuseks teadaanne, et kui Airbaltic teeb vahel oma greensail’e ja need Sulle lampi ette kargavad reklaami näol, siis tasub pilk peale visata. Tavaliselt ma ei viitsi neid vaadata, sest need pole just väga soodsad pakkumised, aga seekord läks teisiti.
Ei teagi, mis see mulle sisse läks, aga avasin pakkumised ja kuna oli mõte minna uuesti Horvaatiasse, siis vaatasin üle esmajärjekorras Dubrovniku pakkumise. No jah, ma ei hakanud seda hinda nähes pikalt mõtlema, vaid ostsin lihtsalt piletid ära. Need olid piisavalt soodsad, et isegi, kui minna ei saa, ei ole see suur raha kaotada. Piletid maksid edasi tagasi otselennuga 130€.
Vahepeal läks aeg edasi ja kuna Dubrovniku majutuse hindade peale ma kukkusin pikali, otsustasin, et mis seal siis ikka, teen hoopis tiiru kõrval riigis. Mõeldud, tehtud! Ettevalmistuste alla käis „veidi“ kodutööd, et aru saada, mida seal peaks vaatama, kuhu minema ja kuhu võtta majutused ja siis see minu põhiline küsimus, kuidas ma seal ringi liigun, sest ma olen ju üksi.
Ja siis oligi see päev käes, millal sai taas sammud lennujaama seatud. Vahel on kahju, et pole enam seda suurt ja ärevat reiside ootamist. On selline natuke nagu, et mhhh, jälle on vaja lennata. Selle aastaga olen enda jaoks teinud nii palju lende, et hirm on ka vaikselt ära läinud, sest saan ju aru, et muidu pole võimalik kuhugile saada.
Mõned tunnid hiljem olingi Dubrovniku lennujaamas, kust algas teekond Montenegro poole.
16.09 Dubrovniku lennujaamast sõitsin shuttle bussiga (pileteid müüakse paremat kätt, lennujaamas sees olevas piletimüügi kioskis, Platanus Travel) Dubrovniku peamisesse bussijaama. Hind 10€ ots. Edasi tagasi pilet 14€. Sel hetkel ma ei teadnud, et tegelikult saab tagasiotsa kuupäeva jätta ostes lahtiseks. Sõidule kulus umbes 45 minutit. Seal ei olnud pikalt ootamist ja otsimist, vaid nägin suhteliselt kohe bussi, millel peal silt- Kotor. Selle pileti olin varasemalt juba soetanud internetist, getbybus lingilt. Hind 25€. Buss on korralik ja mulle meeldib selle juures see, et istud nii mõnusalt kõrgel ja näed kõike. Terve rannik on jahmatama panevalt ilus.
Aega kulus sõiduks peaaegu 3 tundi. Kõik oleneb kiirusest piiril ja ummikutest teedel ja ummikuid juba jätkub. Soovitus on mitte planeerida väga täpselt omi asju, sest seal maal täpsust pole.
Vahepeal olin jõudnud suhelda majutuskohaga, et kas on võimalus varem ennast sisse regada. Õnneks kõik laabus ja sain 3 h varem majutuskohta sisse. See andis võimaluse visata oma kodinad nurka, vahetada riided peaaegu olematute vastu ja minna uudistama kohta, kuhu olin saabunud.
Kui keegi oleks maininud, et Montenegros on enamus liikumisviisist selliselt, et jalatallad on vertikaalis, mitte horisontaalis ja treppe tuleb tätsata läbi miljoneid, siis ma oleksin eelmisel päeval jalatrenni jätnud tegemata. No eks mul oli võimalus veidike valida, kuhu ma lähen, aga mul on vaja ikka kõrgele, et siis kaugele näha. Lühikeste inimeste viga vist, et muidu ei näe midagi.
Seega siis ma ronisin peale magamata ööd Kotori kindlusesse, kuhu viis umbes 1500 trepiastet lisaks sellele, et kui treppe ei olnud, ronisid lihtsalt mäest üles. Ma ei ole loobuja ja viin kõik asjad ellu, mida olen mõelnud ja kuigi ma tundsin, et ma kukun ära enne tippu jõudmist, ma siiski sinna jõudsin. Kõige olulisema unustasin öelda, ma maksin ka veel selle jama eest. Kindlusesse pääsemine 8€.
Vaated on võrratud ja väärivad kindlasti üles ronimist. Isegi kass on sama meelt.
Alla tagasi minnes tegin tiiru vanalinnas, tutvusin kaubanduse ja söögikohtadega. Vanalinn on samuti väga kaunis, aga minu lemmikuks on siiski siiani Trogir, Horvaatias. Aa, muuseas, õhtuks löövad naised välja sööma minekuks ennast nii lille, et jumal tänatud, et ma oma lühikestes pükstes kuskile ronima ei hakanud.
Selle päeva võis täiega korda läinuks lugeda ja selle teadmisega kukkusin voodisse külili.
17.09 Oojaa, mul oli väga suuri raskusi jalgadele tõusmisega. Aga ma ei tulnud ju selleks, et voodis aega veeta. Lähim rand oli 1,5 km kaugusel ja sinna ma ennast kohale vedasin (Kotor beach). Tänase päeva plaan oli kogu päike ära võtta.
Kes Montenegrosse liivaranna jahile tuleb, peab sügavalt pettuma, kui ta just kohe teadlikult Albaania piiri suunas ei liigu. Ja muuseas, kivid on head, sest betoon on veel hullem, maiäss. Sisse muljutud reljeefne muster kehal on igal juhul garanteeritud. Aga päikest ju tahaks. Ja mida siis veel öelda, Sulle ronitakse nii jubedalt selga, et võta kohe heaga omale võimalikult suur rätik või lina, mida rannas laiali laotada. Ja vesi on jahe, minu jaoks jahe. Aga ma olen kõvasti arenenud, sest ma käisin ikka päris mitu korda ennast vees kastmas. Kotori rannas läheb vesi õnneks väga ruttu sügavaks ja pole seda kilomeetrite viisi kõndimist, kus puusadeni vette jõudes oled juba jäätükiks kangestunud.
Pidasin rannas vastu 5 tundi, siis tundsin, et nüüd aitab küll. Mida siis põnevat edasi teha, et päev raisku ei läheks? Mõtlesin, et jalutan, siis mõtlesin ringi ja otsisin hoopiski kiirpaadiga tripi. Kuna kell oli kohe 4 saamas, siis ega suurt valikut polnud. Sain siiski 1,5 h kestva retke, mis sisaldas sõitu Our Lady of the Rock’s tehissaarele ja sealt edasi Perastisse.
Mõlemas kohas oli meil ringi vaatamiseks ca 20 ja 30 minutit. Selle ajaga ei jõudnud Perastis eriti midagi näha, aga ega need väikesed vanalinnad on kõik sarnased ja ei olnud probleemi, et rohkem ei näe. Ma nautisin üle kõige muidugi kiirpaadiga sõitmist. No tead küll, ilm on kuum ja soe tuul sasib juustes. Seisin terve aja paadis püsti, nii oli kõige ägedam. Õnneks ei sunnitud mind ka istuma.
Tagasi jõudes imetlesin iga päev linnas peatuvat uut kruiisilaeva. No on ikka suured, lihtsalt jõhkralt suured. Aga ma tean, et ma piirdungi nende puhul vaatamisega, nendel liikumine ei ole minu teema.
Kuna lubasin endale jalgu säästa, siis arvasin, et on „hea mõte“ veel vanalinna õhtust sööma minna. Aga siis ka tänaseks aitas.
18.09 See päev jääb mulle igaveseks meelde. Ma pole jõudnud veel öelda, et tegin Eestis omale rahvusvahelised juhiload, millega tohib Montenegros sõita ja ma rentisin omale seitsmeks päevaks auto. Olin kodus guugeldanud- kui tahad näha, vajad autot. Ja siis ridamisi igasugust teksti selle kohta, kui kohutav on sealne liiklus, kuidas kohalikud on hullud, kuidas teeääred on küünlaid täis ja no teed ise üles mäkke, tserpentiinid, kuhu mahub korraga üks auto ja mida kõike veel. No ausalt, ma ikka mõtlesin väga pikalt, et mis valemiga ma hakkama saan selle üksi sõitmisega, aga julge hundi rind ei ole haavleid täis, on siiski rasvane.
Rendifirmasse jalutasin ise kohale, sest see oli mu majutuskohast paarisaja meetri kaugusel. Kõik sujus väga kenasti ja nalja viskasime seal kõvasti, eriti peale seda, kui nad kuulsid, et olengi ainult mina ja rohkem pole kedagi. Nii rendifirma omaniku kui ka samal ajal seal viibinud teiste meesterahvaste kulmud olid imestusest juuksepiirist kõrgemal, nad ei suutnud seda kuidagi uskuda, et ma tõesti rendingi täiesti üksinda auto ja hull inimene, lähen sellega ka sõitma. Ütleme siis nii, et ta küsis mult, kui kaua mul load on olnud ja siis naersime, et ma just eile sain ja täna sõidan esimest päeva.
Ma ausalt ei valeta, kui ütlen, et ma põdesin seda mõtet ja kuidas ma seal hullus liikluses toime tulen ja mu jalg ikka veidi värises ka.
Sain päris ruttu aru, et blond naisterahvas üksinda rendiauto roolis on nagu loomad loomaaias, keda käiakse eraldi raha eest vaatamas. Ma olin kohalike meeste jaoks tasuta atraktsioon ja see tuli mulle ka kõvasti kasuks. Olin vales reas, suund sisse ja polnud mitte mingit probleemi rida vahetada. Ma ütleksin isegi, et nad liiklevad väga viisakalt, mitte nagu Tallinnas, kust sust igal juhul paar korda üle sõidetakse või spetsiaalselt kiirendatakse, et Sa igal juhul rida ei saaks vahetada.
Ja neid imestusest juuksepiirini tõstetud kulme nägin ma terve selle aja, kui ma ringi sõitsin. Liiklemisest Montenegros teen täiesti eraldi postituse.
Tänaseks oli siis plaan mul tegelikult olemas ja ega muidu enda oskuseid teada ei saa, kui ei roni kohtadesse, mis proovile panevad. Seega siis Kotori serpentiinid (P1) kuni Horizont bar’ini. Sinna minnes ma eksisin korralikult ära ja kui mu ees oli lõpuks tõus, mis viis kellegi majani ja tagasi sai ainult tagurdades mööda kitsast teed, millel polnud äärt, siis sain aru, et olen täiesti vales kohas ja ilmselt ka hädas, kui ma ringi pöörata ei saa. Õnneks on rendiauto väiksem, kui mu Bora Bora ja kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Tegin lihtsalt ära. Nagu arvata võite, ma peale seda enam väga hirmu ei tundnud. Eksimine viis mind Gorazda kindluse juurde. See on maha jäetud ja tasuta vaatamiseks. Päris äge ehitis.
Horizont bar’i juurde jõudsin siis umbes tund hiljem, aga see ei seganud mind. Vaadet ümbrusele saad vaadata nii baari kõrvalt või, kui ostad baarist midagi, siis ka selle terrassidelt. Ostsin omale mahla ja kogusin silmade kaudu häid emotsioone.
Sellega mu päev ei lõppenud, sest aega oli ju küll ja nii ma siis otsustasin mööda teed edasi sõita. Kui juba, siis juba. Sõitsin mööda P1 kuni Konoba Krstac’i söögikohani ja sealt keerasin teele, millel pole isegi numbrit, aga mis viib üles Mausoleum of Petar II Petrovic Njegos’i juurde. Seda läksingi vaatama. See asub Lovcen’i rahvuspargis. Olgu kohe öeldud, et raha oskavad nad küsida ja rahvusparki sisenemise eest sooviti 3€.
Mausoleumi juurde üles parklasse ma ei hakanud trügima, sest see oli päris järsk ja ma ei teadnud, mis olukord üleval täpselt on. Nii jätsin siis auto tee äärde ja tegin väikese kõnni. Sissepääsu eest tasusin taas 8€. Kui keegi küsib, kas tasub minna, siis ma usun, et tasub. Vaated on võrratud nagu igal pool mujal ka, aga saad jälle umbes 400 trepiastet võtta. Ma ei tea, mis sai sellest, et säästaks nüüd oma jalgu.
Veetsin seal miski tunnikese kokku, sõin paprika suppi ja siis juba kimasin edasi ja mitte tuldud teed tagasi. Cetinjes tegin poe peatuse, võtsin omale hulgaliselt erinevaid puuvilju (kohalikud pirnid, täielik pask, vabandust, viigimarjad hind 3.50 kg, viinamarjad 2.90 kg, apelsinid 2.90 kg), õhtuks oli söök olemas.
19.09 Täna ma tõesti mõtlesin puhata ja minna randa. Kohaks sai valitud Sveti Stefani rand. Olin juba aru saanud, et selleks, et mitte ummikutesse jääda, tuleb varakult alustada ja sinna jõudsin kohale kl 10. Minu imestuseks oli parkla vee pool tühi ja ega ma pikalt ei mõelnud, küsisin hinda, sain vastuseks 4€ ja suundusin parklasse. Ise mõeldes, et kui päeva tasu on 4€, siis miks öeldakse, et parkimine on seal jube kõrge hinnaga. Aga ega ma rohkem ei süvenenud ja liikusin aga ranna poole edasi. Seal on nii tasulisi kohti, kui tasuta kohti ja mul ei ole vaja lebotada mingi asja peal, mis pole mu enda rätik. Jah, vahel ma luban seda ka endale, aga mitte 50€ päevas.
Kui päike oli võetud, mõtlesin suunduda Sveti Stefanit ennast vaatama. Aga, siis on nüüd see koht, mida tasuks ehk tähele panna. Sinna tehakse päevas mingisugune kuni 5 giidiga tuuri ja max inimeste arvuga 12. Ehk siis ei ole võimalik minna ise kondama ja vaatama ja sellest on tohutult kahju. Tuuri hind maksis 25€ inimene. Kuna neil oli minu saabumiseks grupp täis saanud ja järgmine läks alles tunni pärast, otsustasin seekord sellest loobuda.
Vahepeal mainin ära ka selle, et see va parkimine ei maksnud mitte 4€ päev nagu ma täisblond arvasin, vaid 4€/ tund. Elu kalleim rannas käik, 20€. No jah, raha on raha ja tegelikult oli ju mugav ka. Et päeva oli veel mõned tunnid järgi jäänud, otsustasin käigu pealt, et vaatan üle Old Bar’i. Kuna mulle soovitati mitte öö peale jääda, siis lasin kiirelt läbi pea, kaua sinna sõidab, kaua sealt tagasi ja kaua kohapeal saan aega veeta. No 4 h vast piisab ja olen valges tagasi. Enne, kui sinna suundusin, lugesin veidi infot sealsete parkimiste kohta ja selgus, et seal mingid kohalikud teevad omavolilist rahakorjet, kuid mingi nn ametlik parkla 0,85 tund on siiski olemas.
Jõudsin kohale kl 16 ajal ja antud parklas oli vabasid kohtasid lademetes. Ei hakanud neid „free parking“ alasid otsima, kus tuleb isehakanud parkla teenistujatele raha anda. Parkla ise on mugavas asukohas ja sealt saab väikese jalutuskäiguga kenasti Old Bar kindlusesse.
Muidugi on kindlus mäe otsas ja muidugi on seal trepid.
Kogu ala on päris suur ja võimas ja kui kuidagi seda asja seal kokku võta siis mu ainuke küsimus oli, mis valemiga need kivid kõik sinna mäe otsa tassiti? Täiesti ebareaalne.
Vaated on väga muljet avaldavad ja kui oled vanade ehitiste fänn, siis see on koht, kuhu kindlasti minna. Old Bar ise on samuti imearmas, ühe oma põhilise tänavaga, mis on linna keskel ja kuhu on koondunud kõik restoranid ja suveniiripoekesed.
Kuigi kell tiksus juba kuklas, otsustasin seal aja maha võtta ja nautida tänava võlu ja inimesi, ühes sealses restoranis. Proovisin ära nende kohaliku söögi, täidetud paprika erinevate juustudega. Pean ütlema, et ma ei tarbi paprikat muidu üldse, aga vot see oli ülimaitsev. Tasus proovimist. Prae hind oli 8€. Sellel tänaval müüdi ka kõige soodsamat värskelt pressitud apelsinimahla, mis on alati mu lemmik, kui mangosid pole. Hind oli 2.50 200 ml ja selle jaoks läks täpselt 2 apelsini. Old Bar’i kohta võiks öelda nii, et tundus olevat odavam, kui nt Kotor’is.
Kuna ma otsustasin seal aja maha võtta, siis nagu arvata võite, jäin siiski pimeda peale. Nägin tänu sellele imelist päikeseloojangut ja sain teada, et tegelikult ei ole see pimeda peale jäämine üldse mitte midagi hirmsat. Suured maanteed on kõik valgustatud.
Enne magama jäämist otsustasin, et homme võiks ära käia selles mäe sisse ehitatud kloostris, kuhu on veidike üle 2 h sõitu. Ja see tähendas, et äratus on kl 6.00
20.09 Ma ei tea, kas ma tulin nüüd puhkusele või ringi jooksmise spordilaagrisse, aga puhkusel olles kl 6 tõusta pole just kõige normaalsem tegevus. Aga ma teadsin, et ma pean olema vara teel, et mitte jääda ummikusse, sest need tekkisid ca kl 9 ajal. Ja siis see parkimine igal pool, sellega peab arvestama, et kui tahad saada mingit kohta, siis tuleb ennast varem kohale vedada.
Kl 6.50 istusin autos ja teekond võis alata. Väga hea oli sõita, puudusid igasugused ummikud, päike oli just tõusnud, vaated olid ilusad ja eks ma tegin päris mitu peatust ka, sest ei saa tuima näoga mööda põrutada. Varem, kui ma kaaslasega käisin reisimas, siis oli tihti peale probleem, et kle, jääme seisma, ma teen pilti, aga ta oli juba jõudnud mööda sõita. Nüüd ma mõtlesin ja sekund hiljem seisin ja pildistasin. Ausalt öeldes, päris mõnus on peatuda seal, kus tõesti ise soovid.
Kõik sujus hästi, kuniks ma jõudsin teele, millel pole isegi numbrit ja mis viis üles kloostri juurde. Kurja, siis viskas korraks „junni“ jahedaks. Need esimese päeva serpentiinid kahvatusid selle kõrval kõvasti. Seal on kaks kloostrit, alumine ja ülemine ja tundub alguses mõistlik mõte jätta auto alumise kloostri parklasse ja minna sealt jala üles. Parkisin siis auto ära ja vaatasin juhmi näoga Google maps’i, mis näitas, et ülemise kloostrini on veel üle 2 km minna. Vaatasin, et mingid sõidukid siiski sinna poole lähevad ja eilne guugeldamine näitas, et tegelikult on seal üleval ka siiski parklaid, kuhu auto panna. Pidasin endaga läbirääkimisi, et kas kõnnin või proovin siiski sõita. Kaine mõistus ei võitnud ja mõtlesin, et no, kui hull see ikka saab olla ja teised ju sõidavad ka. No jah, esimeses kurvis tuli vastu kohalik, kes sõitis lihtsalt kurvi sirgeks ja mahtusin vaevu mööda. See siiski ei heidutanud ja sõitsin edasi. Siis nägin mingil hetkel parkla silti ja suundusin sinna poole. Minust möödus auto ja andis signaali ja näitas käega üles poole. Ahah, no asi selge, et saab veel üles poole ja see pole see „päris õige“ parkla, kuhu saab sõita. Lehvitasin tänuks käega, keerasin otsa ringi ja tegin veel päris mitu nõelasilma kurvi, kuniks kohale jõudsin. Ja siin on siis see tõdemise koht, et kui on julgust, siis saab väga lähedale. Minu jaoks tähendas see seda, et sain väga kõvasti oma jalgu säästa liigsetest treppidest ja mäest üles kõndimisest. Üleval on väga korralik tasuta parkla ja see mahutab päris palju sõidukeid.
Ja siin ta siis oligi, 2 h ja 15 minutit hiljem, Ostrog klooster, mis on ehitatud mäe sisse. Kloostrisse pääs on tasuta või siis täpselt nii odav või kallis, kui helde ise oled. Kloostri enda kohta ütlen nii, et eemalt tundub ägedam vaadata ja sissepääsu juures on pildistamist keelav silt. Olin siis ülimalt korralik selles osas, kuniks nägin, et ega sellest kinni peeta ja tegin siis ise ka mõned „salajased“ võtted. Et tegu on kloostriga, siis austame sealseid kombeid, katame õlad ja põlved.
Kella kümneks oli kloostriga tutvumine lõpetatud ja tundsin, et nüüd mulle natukeseks ajaks aitab nendest kirikutest, kindlustest ja ehitistest. Ja, kes see tark oli, kes arvas, et on hea mõte need kõik mäe otsa ehitada? Lisan, et ma ei taha näha enam mitte ühtegi treppi.
Mida siis tarka edasi teha? Jäi üle nautida loodusvaateid.
Et autorendi firma oli saatnud mulle hulgaliselt vaatamisväärsuste infot, siis lappasin need läbi ja mõtlesin, et suundun põhja poole ja vaatan üle väikelinna, Plužine. Seal pidavat olema üks väga ilus järv.
No oligi ja ega seal suurt rohkem polnudki midagi teha. Et ma zip line’ga ei soovinud sõita, siis jäigi üle ainult järve imetlemine. Ja nagu ikka, kõrgemalt on vaated palju, palju ilusamad.
Lähedusse jäi aga veel erinevaid viewpoint’e, mis olid kaardile märgitud ja kuna olin lugenud mingist Durmitor rahvuspargi ringist, kus pidavat olema palju vaadata, suundusin sinna. Tee, P14 algas suhteliselt Plužine lähedalt ja nii see alguse sai.
Tee ise oli kohati päris hullus olukorras ja julgen öelda, et kõikide teede peal, kus ma Montenegros sõitsin, saab selle kohta öelda, et üks halvimatest. Peale selle oli ainult üks veidike hullem veel.
Ja seal oli kohti, kus mu gps ei töötanud ning ma ei saanud aru, kuhu peab minema. Mingi ime läbi sattusin siiski õiget teed pidi sõitma.
Ma ei valeta, kui ütlen, et kui Sa pole seda teed sõitnud, siis pole Sa Montenegrot näinud. Ma polekski vist kuhugile jõudnud, kui oleksin soovinud kõikides ilusates kohtades pilte teha. Kogu see rahvuspark on hingematvalt kaunis. Ja ma sain selle käigus ka teada, et Montenegros ei ole ainult mäed, seal on ka sileda maaga orud ja kui keegi ütleb, et seal mitte midagi kohapeal ei kasvatata, siis ta peaks veidi seal ringi sõitma.
Ja põhja pool on palju rohelisem. Vahepeal oli tunne, et olen Soomes, siis Norras, siis Tenerifel ja siis Islandil. Täitsa ebamaiselt äge sõidukogemus ja julgelt soovitan kõikidel see läbida.
Päev lõppes 12 h hiljem, mille käigus sai kokkuvõtvalt läbitud 400 km ja kogutud tohutul hulgal häid emotsioone.
Õhtul deitisin iseendaga Kotor’i vanalinna restoranis, kus lasin endal hea maitsa tuunikalasteigil, klaasil veinil ja lihtsalt niisama olemisel. Inimesi on ka päris huvitav jälgida.
21.09 Täna algas teekond teise majutuskohta, aga kuna Montenegros ei ole vahemaad kuigi pikad, siis arvestasin, et saan vast rannas nina taeva poole päevitada. Otsustasin minna juba korra varem külastatud Jaz beachile. Seal on parkimine tasuta ja meeletult palju kohti. Eks tipphooajal on need kindlasti kõik hõivatud, aga momendil oli sellega korras.
Rand ise on pikk, ruumi on palju ja peenikese kiviklibune ja pigem isegi nagu selline liivane. Vesi läheb kiiresti sügavaks ja on soojem, kui Kotor’is. Restorane ja erinevaid veetegevusi jagub samuti.
No jah, aga ilmaga ei vedanud. Vihma pole võimalik võtta ja nii ei jäänud muud üle, kui edasi sõita.
Ulcinj, mis oli minu järgmiseks sihtkohaks, jättis esmapilgul nagu kummituste linna mulje, mis on täiesti välja surnud. Liiklust oli olulisemalt vähem, inimesi väga ei näinud ja hotellidest oleks nagu majanduslangus üle käinud, tühjad ja õnnetud. Aga ilmselt on antud aeg juba nende jaoks seal maal, kus hooaeg on läbi. Et ma nii kiiresti kohale jõudsin, mõtlesin minna ja vaadata üle selle piirkonna kõige Albaania poolsema koha. Tegu oli väikese saarega, Bojana. Ei osanud sellest midagi arvata, kuniks kohale sain. Vastu võttis nudistidest matkaautodega ringirändajate camp. Ok, sellest vaatasin mööda ja suundusin edasi mere poole. Tuleb tõdeda, et see oli selline kummaline koht ja ma ei saanud päris hästi aru, kas tegu on tehissaarega või on see looduslikult tekkinud. See koosnes põhimõtteliselt ainult tumedast, väga peenest liivast. Ja meri ei olnud rahulik, vaid lainetas. Tegin seal lühikese jalutuskäigu, et siis Ulcinj tagasi sõita ja oma majutuskoht üles otsida.
Päris raisku läinuks ma seda päeva ei nimetaks, sest nägin tee peal omajagu ilusaid kohti.
Aga nüüd siis tuleb lugu sellest, kuidas ma proovisin oma autoga majutuskohta sõita. Juba hommikul tekkis mul tunne, et uues kohas võib parkimisega probleeme tulla. Majutuse olin valinud küll selle järgi, et seal tasuta parkimine oleks, aga seda, kas ma sinna reaalselt kohale saan, on juba teine teema. Et olin skeptiline, jätsin auto alguses peatänava äärde ja läksin vaatama, kus majutuskoht asub ja kus kohas on sealne parkimine. Mnjaa, sellest tänavast saavad jala üles ainult väga terved inimesed, teistel pole mõtet isegi proovida. Mul ikka võttis ka paaril korral tõusu pärast hinge kinni. Ja esimese tõusu peal sain tegelikult aru, et see auto jääb sinna kus ta on. Olles maja juures ära käinud ja kõik ära näinud, läksin ringiga tagasi auto juurde, et teha kindlaks, kas sealt ehk kuidagi parem oleks maja juurde saada. No oli veel õudsem see tee.
Auto juurde jõudes istusin selles umbes 10 minutit ja pidasin endaga aru, et mida ma teen. No otsustasin, et ma siiski proovin. Olgu öeldud, et tänav, kust oli vaja keerata sellesse õigesse, oli sellise liiklusega, et ühes ääres parkisid autod ja teises reas toimus siis mõlema rea liiklus. Minu tänav oli selle tänavaga täisnurga all, kuhu mahtus kiviaedade vahele üks auto korraga ja mis oli tõusuga umbes 60 kraadi, see järel kurv ning kohe järgmine tõus otsa. Niimoodi 300 meetrit üles.
Selleks, et esimesest tõusust üles saada, oli vaja hoogu. Esimesel korral jäi hoogu väheks ja tagurdasin alla tänavale tagasi, teised kaks korda tagurdasin kaugemale ja võtsin rohkem hoogu, et üles saada. Ühel korral tuli vastu teine auto ja teisel korral inimene. Mõlemad katsed lõppesid tagasi tänavale tagurdamisega. Siis ma mõtlesin, et jätan auto sinna kus ta on ja lähen jala oma kodinatega üles.
Mnjah, sain tükk aega raalida, kas viga on ainult minu sõiduoskustes, väikeses mootoris, automaatkastis või täiesti siledates rehvides, mis vihmaga ei haaku. Ja ega ma tegelikult ei tea siiani, kuigi, kui ma nägin, kuidas üks kohalik oma bemmiga seal samuti jamas, siis mõtlesin, et vast polnud asi ainult minus. Ja muuseas, ma oma plätudega tänaval püsti ei seisnud, nii krdima libe oli.
Ühesõnaga feilisin täiega, aga ma lauskmaa laps, kust see mäkke sõidu oskus üldse peaks tulema.
Õhtul ma linna peale uudistama ei läinud ja närisin tee kõrvale poest ostetud tuunikalapasteeti ja saia.
22.09 Eelmisel päeval saamata jäänud päike oli vaja nüüd ära ikkagi võtta ja suundusin uudistama sealseid randasid. Olgu öeldud, et ma ei läinud Ulcinj’e põhi randa, mis on kohe linnas, vaid sõitsin 8 km linnast välja. Tegelikult oleks saanud ka lähemale, aga mul oli vaja üks konkreetne koht ette võtta, mida väga kiideti ja mille kõrval oli kohe ka surfiklubi.
Linnast väljas on rand, mille pikkus ületab ilmselt ikka rohkem kui kümmet kilomeetrit. Ja pääsusid erinevatesse seal asuvatesse randadesse on väga palju. Parklad asuvad kohe randade juures ja usun, et hooajal on need kõik puupüsti täis. Praegusel momendil haigutas seal vaid tohutu tühjus.
Ja need rannad, oojee, liivaga, aga sellised hallikasmusta värviga ja nii peene kraamiga, et vahepeal on tunne, et kõik lihtsalt tolmab. Meri ei ole sile ja kalda all on päris tugev „pesumasina“ efekt.
Vaatamata sellele ronisin ma isegi paar korda päeva jooksul vette. Dominikanis sai seda harrastatud ja teadsin, et ega muidu ei saa, kui ikka rullist kaugemale.
Olin rannas umbes neljani, siis istusin rannabaaris, lasin ennast teenindada, sõin head paremat, nautisin inimeste vaatamist ja kuuest sõitsin majutusse tagasi.
Täna õhtuks oli plaanis siiski ka Ulcinj vanalinn üle tsekata.
See jäi muidugi suhteliselt pimeda peale ja siin tundsin esimest korda, et pole vist päris turvaline olla üksinda. Albaanlastest meestepandesid oli jube palju, selliste veidi jubedate olemistega.
Aga mäe otsas asuv vanalinn oli väga äge, vanad majad, kitsad tänavad, kuhu mahub paarikaupa kõndima, no imeline!
Mõtlesin korra ka restorani külastuse peale, aga kuna mul oli veel hulgaliselt pasteeti ja saia alles, võtsin poest tomatit lisaks ja suundusin tagasi elamisse.
23.09 Tänase päeva tippsündmuseks olin plaaninud Skadar järve külastuse paaditripiga. Sinna saamiseks oli vaja sõita üks tunnike. Alustasin muidugi varakult, et mitte ummikusse jääda, aga… Ma istusin reaalselt 50 minutit, et läbida 2 km Bar’i juures, sest seal toimusid mingid krdima rattavõistlused ja ringteed, mida mul oli vaja läbida, olid lihtsalt mõlemas suunas kinni. No tõesti väga tore! Korra mõtlesin, et ei hakkagi oma päeva selliselt raiskama, aga siis otsustasin ikkagi edasi sõita. Noh, kulutasin 2 h autos, et kohale saada.
Järve peale minekuks ostsin paaditripi hinnaga 20€ ja tripp ise kestis kokku 3h. Pean mainima, et ülevalt mägedest oli sellele kuidagi ägedam vaade, kui ise järve peal olles nägin. Aga tasus tulemist igal juhul. Kohati on see ikka nii, nii roheliste taimedega täidetud, et ega vist polegi varem midagi taolist näinud. Ja vaatamata sellele, et seal tehakse väga palju reise iga päev ja nopitakse ilmselt kõikidele naistele vesiroose, õitses ka neid seal kuhjaga. Vesi ise oli soe ja mõnus. Kui mõned imetlesid seal kormorane, siis tekkis tunne, et näitaks neile oma Tallinna madalal tehtud pilte. Seal on neid ikka väga palju rohkem.
Peale järve imetlemise pidasin plaani kohe tagasi sõita ja minna samasse randa päikest võtma, kus olin ka eelmisel päeval olnud.
Tagasisõit võttis samuti 2h aega, sest ega siis võistlus veel läbi polnud ja ma muudkui raalisin, et kas kasulikum on jääda tee äärde kuskile randa või istuda ummikus ja sõita siiski sinna välja.
No otsustasin ikka sinna sõita. Tänane ilm ei olnud absoluutselt võrreldav eilsega. Liiva lendas selliselt, et silmi ei saanud lahti hoida, rääkimata päikese võtmisest ja lohesurfaritel oli muidugi laulupidu. Nojah, nii palju siis päikese võtmisest. Suundusin suht kohe baari poole ja nautisin siis seal tuulevarjus oma sööki ja jooki ja inimeste vaatlemist.
Kuna olin terve päeva ringi rännanud ja järgmisel päeval oli vaja hakata liikuma tagasi Tivati poole, lõpetasin õhtu varakult. Pakkisin majutuses asjad kokku ja ronisin voodisse. Õhtused tunnid enne magama jäämist olen kulutanud suuresti reels’ide tegemiseks, mida suurel hulgal sotsmeediasse paisata. Mu „perekond“ saab siis aimu, kus ma olen ja millega tegelen J. Saad ise ka neid soovi korral nii instast, kui feissist vaadata.
24.09 Head aega, Ulcinj! Võib olla me kunagi kohtume veel, aga ma pole päris kindel. Sain sealt suhteliselt kiiresti minema ja mõtlesin, et võtan Tivat’i poole seigeldes Jaz beachil jälle päikest. Mõtted võivad ju head olla, aga see va ilm oli ikka täiega tuksis. Vihma kallas mõnuga ja mõtlesin, et jäängi nüüd valgeks.
Egas midagi, põrutasin Tivat’isse, ja otsisin seal ranna ääres parkimiskoha. Oli vihmane, samas päike juba näitas ennast. Mis siis ikka, auto tagastamiseni oli veel aega ja viskasin siis ennast „randa“ külili ja püüdsin võtta seda viimast. Õnneks õnnestus!
Kella viie paiku läksin autot tagastama ja seejärel juba ka majutuskohta. Õhtu plaanisin veeta sadamas ja promeneerida.
Tivat on täiesti teistsugune Montenegro ja kui tahad teada, kuhu raha koguneb, siis see on täpselt see koht. Promeneerisin seal oma paar tundi ja imetlesin jahte, tegelikult jõllitasin neid suu ammuli, sest seal ikka on sellist kraami, mida ma pole varem elus näinud. Sain aru, et see oli koht, kus ma oleksin veel mõned päevad heameelega veetnud. Ega seal suurt midagi muud vaadata polnudki, aga no mulle meresõidukid meeldivad ja inimesed, need olid seal ka teistsugused. Tegin veel viimase Montenegro õhtusöögi ja suundusin koikusse. Järgmisel päeval ootas ees bussisõit Dubrovnikusse.
25.09 See bussiga sõit on seal nagu kolgata rada. Üks ummik teise järel ja nagu arvata võite, siis Dubrovnikusse saamine võttis ikka kõva 4h vähemalt. No eks ma imetlesin endiselt vaateid ja tõdesin, et sain õigel ajal tulema. Vihma kallas ja tuul tormas ringi.
Dubrovnikus soetasin omale bussipileti ja majutuskoha selgituste kohaselt püüdsin siis sinna kohale saada. Buss, millega pidin jõudma õigesse kohta, sõitis must lihtsalt nagu postist mööda ja kuna ma ei viitsinud järgmist pool tundi oodata, otsustasin minna jala. Mis see 1,2 km ikka teeb? Ega ei teinudki midagi, kuniks ma sain aru, et tänavad võivad tähendada ka ainult treppe. See oli nüüd küll see koht, kus mulle meenus, et Tallinnas viiakse läbi mingit teletorni trepijooksu ja äkki ma peaksin ennast sinna kirja panema. Pekki küll, hea, et mu pagas ainult 12 kg kaalus, muidu oleksin bussijaama tagasi marssinud ja mitte trepist üles.
No sain kohale ja eks see üle nädala Montenegro treppide trampimist oli oma jälje ka jätnud. Hing ei olnud igal sammul paelaga kaelas.
Viskasin asjad majutusse, vahetasin riided soojemate vastu ja läksin linna peale laiama, oli vaja kindlasti vanalinn üle vaadata.
Muuseas, linna ma läksin siiski bussiga ja selle kohta saab öelda vaid, et väga hästi on kogu see bussindus seal organiseeritud, kui sind just sihilikult maha ei jäeta.
Aga jaa, Dubrovniku vanalinn on ilus, kohe krdima ilus ja vaatamata vihmale, ma nautisin seda sajaga. Inimesi on seal muidugi nagu murdu, aga kui sellest mööda vaadata, siis ma saan aru, miks filmi tegijad just seal filmi väntasid. Aega jäi seal olemiseks kahjuks väheks ja ühel päeval kavatsen ma sinna kindlasti tagasi minna, linnamüüridel jäi käimata.
Aitäh, Montenegro nende meeletute treppide, tohutute kirikute, kindluste, losside ja looduse eest! Oli väga palju, mida imetleda!
