Groodi Krõõda peale läheb mul siiani keel sõlme, aga sellest, kes selle nime sai ja miks, saad lugeda juba blogist endast.
Hakkab vist tekkima väikest viisi traditsioon, et septembris avastame Soome saari ja sadamaid ja organiseerimine ütlusega: “ Vaja on leida paat“, peab vägagi paika. No lisaks peab leidma koos sellega ka kapteni ja osalejad. Tuleb tõdeda, et vaatamata üle öö täiesti lampi tekkinud mõttele, ei võtnud ükski nendest tegevustest kaua aega. Osalejate leidmiseks kulus umbes 20 minutit. See on muidugi koht, kus tuleb täpsustada, et osalejate valimine ei käinud põhimõttel „kes tahab, tulgu“. Merele minnakse valitud seltskonnaga. Ei, see pole ülbus, see on kogemus ja eksimine võib tähendada, et 15-tonnine jaht on tegelikult päris väike.
Samal ajal käis taustal jahi otsimine. Ütleme nii, et suure grupi jaoks eriti palju valikuid pole. Alused võivad olla suured, aga see ei tähenda, et inimeste arv, keda pardale saab võtta, sellest suuremaks muutuks. Ja mida suurem on jaht, seda väiksemaks jääb sadamate arv, kuhu sellega sisse saab. Nokk kinni, saba lahti olukord. Jahi leidmise lahendasin kauaaegse koostööpartneri, S/Y Christella (Dufour 51,2) kasuks ja kuigi ma veel ei tea peensusteni, kuidas seal kõik süsteemid töötavad, pean ma „provvat“ oma teiseks koduks. Mis on iseenesest päris julge väide inimese kohta, kes ei oska seal ilmselt ikka veel pooltele asjadele nime anda.
Aga marsruut, tõele au andes ei olnud lihtne ülesanne. Loomulikult pidasin nõu AI’ga ja lisaks võtsin kampa oma venna, Ermo. Ta jagab ka purjetamisest päris palju. Nagu ta ise ütleb, on navigaator. No on jah! Kui mina ütlen, et „sinna võiks vist minna“, siis tema räägib way-pointidest, kurssidest ja muudest sellistest asjadest, mis panevad mind kohe väga professionaalse inimesena tundma. Samade kohtade külastamine oli välistatud (Elisaari ja Tammisaari) ja välja valituks said seekord Hanko, Örö ja Käsnäs. Kõik tundus väga hästi planeeritav. Ehk siis oli täiesti selge, et merel läheb kõik kohe teistmoodi.
Meil hakkas „jamaks“ kiskuma umbes nädal enne ja ma ei mäleta, millal ma viimati nii tihedalt ilmateadet ja tuult jälgisin. Mõned päevad enne väljumist sai tegelikult selgeks, et tuleb valida halva ja halva vahel parim. Ehk siis klassikaline meremehe valik. Õnneks olid grupis inimesed, kes olid valmis minema välja ka siis, kui kapten ütleb, et on ebamugav. No on, siis on, meil on siiski vaja minna avastama. Kella 9-ne väljumine liikus sujuvalt kl 7 peale. See tähendas kogunemist kl 6. Ja teate, ma olen siiani üllatunud sellest, et kl 6.35 olid meil kõik asjad lahti pakitud, kappidesse paigutatud ja inimesed valmis väljumiseks. Kl 6.50 andsime otsad ja suundusime Hanko poole. Hommikust ma räägin siis, eksole!
Kümme tundi, mida saab nautida väga erinevalt– Ilm ei hoidnud meid, tuult ja lainet jätkus ja pikamaa purjetajatele mitte kohaselt sõitsime Hanko suunas lühirada. No oma 4 pauti tuli selle aja jooksul ära teha. Ehk siis ühe halsiga välja ei vedanud. Lõunasöök jäi ka vahele. See eest kadusid pähklid, rosinad, barankad, küpsised, marineeritud kurgid ja õunad laualt ruttu. Kodus võib inimene öelda, et ta pole üldse näksija, aga merel sööb ta marineeritud kurki nagu sõltuks sellest kogu elu. Kümme tundi kadus siiski kiiresti, osadel oksendades, osadel pikali, ikka nii, kuidas keegi tuulist merd paremini kannatas. Kapten Tiit oli praktiliselt terve aja ise roolis, sest nii käitus jaht lainetes mõnusamalt. Koos Ermo ja Kaidoga arutati pidevalt, mis kurss ja kuhu suund võtta. Ülejäänud targutasid kaasa, viskasid nalja, et emotsioon ikka hea püsiks ja õnneks ei sadanud vihma!
Hanko– Siin võttis meid vastu ilus päikesepaiste ja kõva tuul. Seal on mitu erinevat sadamat, meile määrati kai koht Hanko Itäsadamas (https://hsfmarine.fi/). See oli selline veidi kummaline sadama osa, mis asub eraldi väikesel saarel ja kust linna pääsemiseks tuli kasutada sadama nn pargast, mis viis ühelt kaldalt teisele ja töötas õhtul kella 22-ni. Väikesadama spetsialistina tuulasin terve sadama infra läbi ja tõdesin, et sadam on ilus ja korras, hästi hoitud ja tualette piisavalt. Olgu, Lennusadama korrektsusele siiski vastu ei saanud, no seda va paska oli kaidel küllaga. Midagi peab ju olema, mille kallal vinguda, onju? Millele me lõpuni pihta ei saanud, oli duši kasutamise võimalus ilma sauna kasutuseta. No võib olla me ei viitsinud lõpuni süveneda ka, sest jahil on 3 veepaaki, kokku mahutavusega ca 750 liitrit ja kapten ütles, et kaasa võetud vesi tuleb ära kulutada.
Hankos sildumine- hetk, mil 15 tonni otsustab ise, kuhu tema tahab minna– Silduma pidime kai äärde pardaga, tugevas vastu tuules. Kui juba Tiit vanduma hakkab, siis võib eeldada, et tegu polnud mingi lihtsa asjaga. Tuul reaalselt lükkas meid eemale ja põtkuritest polnud siin kohal erilist tolku. Nii palju saime ligi, et Ermo ja Kaido said maha hüpata. Mina, kes ma pidin tegelikult see esimene olema, ei saanud oma juppjalgadega kuskile ja kai ja jahi vahel maandumine ei tundunud hea mõte.
Kahe mehe jõul suudeti vöör nii palju ligi tõmmata, et sain Ermole visata springi, et keskkoht lähemale saada ja et saaksin ka maha ja appi minna. Peale kaks korda proovimist saime jahi paika. Kõik olid elus ja keegi ei ujunud kai ja jahi vahel. Ja siis astus Tiit maha ja ütles, et me vist ei peaks siin ikka selliselt laiutama ja võib olla tuleks jahti edasi liigutada. Väike vaikus, vaatasime üksteisele otsa ja mõtlesime, et pole reaalne kõik otsad lahti lasta ja uuesti alustada. Variandiks oli haalamine. Ütleme nii, et sõna haalama kuuldi nii mõnelgi juhul esimest korda. Ja merega vist ongi nii, et ei saa tegeleda ainult tuttavate tegevustega. Tegu ise oli põnev, käsutasin kõik jahilt maha, iga otsa juurde mõned inimesed ja alustasime. Tuul tegi siin muidugi sellist vastu tööd, et jube. Eks ta on seltskonnaliige, kes oskab ka ebasobival momendil kohal olla. Õnneks saime hakkama ja mis see 15 tonni siis kaheksal inimesel teha on? Miks kaheksa? No ma ise pidin kogu seda tsirkust filmima ju ja Tiit oli jahi peal.
Õhtu Hankos- Peale õhtusöögi valmistamist ja söömist suundusime Hanko peale laiama. Ma ei tea, kas linn ongi kogu aeg nii tühi või oli meil lihtsalt hea ajastus, aga tundus, et olime seal ainukesed. Linnas soovitan kindlasti külastada Kuningatarvuoreni vaatetorni. Imeline vaade sadamale ja ümbrusele. Vaatamisväärsuseks saab veel nimetada punast veetorni ja kirikut. Eks vanadele puumajadele jääb samuti pilk peatuma. Veetorn on eriti äge pimedas, sest seal on korraliku valgusinstallatsiooniga kõvasti vaeva nähtud.
Mõtlesime haarata kuskilt sadamarestoranist magustoidu ja kohvi, aga no isegi, kui me jaksasime jahi rendi kinni maksta, siis 14€-st koogitükki käsi ei tõusnud ostma, rääkimata 6€ kohvist, mida jahi peal olevast kohvimasinast tasuta sai. Seega suundusime jahti tagasi, lõikasime lahti vorstid, juustud, panime lauale viinamarjad, oliivid ja nautisime seal nii kohvi, kui kõike muud head paremat. Ühel hetkel jagunesime kajutitesse laiali. Minul oli luksus ööbida salongis. Ja nagu ma naeruga pooleks ütlesin, mina otsustan, mis kell magama minnakse ja tõustakse ja kui keegi soovib varem kajutist väljuda, siis ta koputab oma kajuti uksele ja küsib salongi sisse pääsu.
Hommik ehk miks kõrvatropid on ainult teoreetiline abi – Mingi ime läbi olid kõik järgmisel hommikul jube vara üleval, ma ise suisa pool 7, aga olgem ausad, otste kriuksumise heli vastu ei aidanud ei kõrvatropid ega padjaga näo katmine ja heast unest ei olnud juttugi. Aga ma ei kurda, sest olin arvestanud, et ma ei saa magada. See on ka üks väga mugav viis, kuidas mitte pettuda. Kõigele vaatamata alustasime päeva heatujuliselt ja restoranitüüpi hommikusöögiga- muna, peekon, kodujuust, tomatid, kurgid, suvikõrvits, sink ja juust. Sain veeta oma tund või rohkem pliidi ääres. Mina, kes ma absoluutselt ei kannata söögi tegemist. Aga ma ei tea, kuidagi seal jahis on teisiti, ise kui korraldad väljasõidu, ikka hoolitsed oma inimeste eest. Ja minu suureks rõõmuks on teised ka alati abis. Minu põhireegel vast on, et see, kes teeb süüa, nõusid ei pese. Ja ma olen piisavalt otsekohene, et see ka valjuhäälselt välja öelda. Teine reegel on, et kapten ei osale söögi tegemisel ja nõusid ei pese. Tema on kapten ja punkt! Ma ei tea, kas see on merendusreegel või minu isiklik seadus, aga siiani pole keegi protestinud. Christella teine kapten, Lauri on muidugi teisest liigast, talle meeldib kokata ja tema puhul see reegel igakord ei päde. Ja no ta oskab mega maitsvat sööki ka välja võluda.
Hommikusöögi ajal sai selgeks, et kui me sellise tempoga kohvi edasi tarbime, kaasa ostetud kohvist ei jätku. Lisaks oli juurde vaja tomateid ja värsket joogivett. Nii siis läksid osad poodi. Mina jalutasin sadama ümbruses ja nautisin mega ilusat, päikeselist, tuuletut hommikut. Kui kõik olid tagasi, oli aeg Hanko selja taha jätta ja suunduda avastama järgmist kohta.
Örö? Mingil teisel teadmata ajal – No eks tee proovi, kui koht jääb 5 tunni kaugusele otse vastu tuult. Pole just maailma kõige geniaalsem mõte. Nii tuli järgmine valik- Dalsbruk. Tundus kukeldamise ja Ai’-tamise järgi üks igati äge koht, kuhu saab ka meie alusega sisse. Minu mõte terve reisi ajal oli, et saaksime sõita mööda kitsaid kanaleid, väikeste laidude vahel, mitte künda avamerd, mida nagu nii kogu aeg saab teha. Mulle väga meeldis, et kapten oli sajaga nõus kõike arutama ja arvestas igati meie soovidega. Tal polnud kuskile kiiret, saime nautida oma hommikusööki ja päevast kulgemist. Ma ei olnud kiitusega kitsi ka ja ütlesin nii mõnedki korrad, et ta on ikka krdi’ma hea kapten.
Mina roolis ehk kuidas kahe tunniga saab vennast kõige tüütum inimene pardal- Dalsbruki poole liikudes avaldasin soovi roolis olla. Loomulikult mulle seda ei keelatud ja siis sain ma teada, mida tähendab Soome saarestikus navigeerimine. Meil oli rada kaardile pandud ja neid way-pointe oli nii tihedalt, et plotter sai rohkelt häälekalt tööd teha. Ja siis mina, vahin plotterit ja proovin tuvastada, kui lähedal või kus kohas täpselt on mingi laid, madalik või järgmine poi. Kus kohast on vaja otse või ringiga mööda sõita ja kummalt poolt. Ja no nagu õele ja vennale kohaselt, me ikka vaidlesime seal kõvasti, sest ma ei saanud iga kord pihta, mida ta mõtles ja tema sellest, mida mina mõtlesin. Ja siis peale kahte tundi roolimist ma sain sellest ka aru, mida mõtlevad mehed, kes on auto roolis ja neil on kõrval naised, kes tänitavad, et ära sõida siia, ära sõida sinna, keera sinna või tänna. Mul oli suisa neid kaks tükki kõrval, küll mehed, aga ei erine see asi kuidagi naistest ja lõpuks jõudsin sellesse väga zen’i seisundisse, kus ma lihtsalt ignoreerisin mõlemat. Igal juhul oli see väga väga hea õppetund ja ka mõistmine, et alati ei ole vaja vaadata maha joonistatud teekonda nagu püha kirja ja oiiiii, kui hästi said selgeks kardinaalmärgid.
Lõunasöögi valmistasime jahi peal ja seekord nautisime seda ühes eriti kitsas kanalis. Mõlemal pool imeilusad laiud. Tiit arvas, et võiks AI käest küsida, kas seeni on.
Ja kuidagi ootamatult ilmus nähtavale Dalsbruk. Olime kohale jõudnud.
Dalsbruk – Sildusime jälle küljega täiesti suvalise kai juurde, kus tundus, et äkki see võiks olla õige koht. Seal sadamas ei olnud võimalik kohta eelnevalt ette broneerida. Sildumine tuli välja nii hästi, et avaldasime endile kiitust, no õppinud mehed. Kõrval seisis üks ülivinge alus, millel polnud riigilippu, aga me tahtsime kõik teada, millega on tegu. Nii palju saime jälile, et tegu on Nautor Swaniga, mis on aastast 2023. Mõistatused käivad ikka asja juurde ja tegime pakkumisi, mis see maksta võiks. Tiit siis suhtles AI-ga ja selgus, et no nii miljon või rohkem maksev alus. Selle peale me mõtlesime, et jätame siis Christella sinna ja ostame selle ära. Plära lära leenu käigus tuli mõte, et läheme parem mõlemaga koos tagasi. Millest me keegi aru ei saanud, oli asjaolu, et selle aluse tekk oli täis lastud erinevate lindude poolt ja mitte keegi polnud vaevunud seda puhtaks pesema. No jah, mis sellest miljonist ikka hooldada.
Tiit, Kaido ja Ermo suundusid sadamahoonet otsima, et sadamatasu maksta. Mingil hetkel helistas Ermo ja ütles, et me peame teise koha peale minema, et Tiit ja Kaido tulevad tagasi jahi peale. Ma siis ütlesin, et pole vaja, et nad tulevad, küll me selle jahi sinna saame, kuhu vaja. Tiit olla öelnud, et ilmselt me saaksimegi, aga on võimalik, et ta jõuab selle aja peale, kui me sealt minema saame, juba ise kohale. No ilmselt ta ei eksinud ka. Igal juhul me siis Tiidu ja Kaido kohale jõudes andsime otsad, et sadamahoonele ja muudele hüvedele lähemale liikuda. Seda korda sildusime ahter ees ja Ermo oli seal juba valmis otste vastu võtmiseks.
Kolm tegevust ja null ajaplaneerimist- Tegevusplaani pidid mahtuma 6 km matk, grillimine ja saun. Teatavasti võtavad need kõik päris palju aega. Esmalt tegime kindlaks, mis kellani sauna saab, sest meil on seltskonnas saunahullud, kes ilma selleta elada ei saa. Selgus, et saun on lahti kella 21-ni, peale seda lükatakse keris välja. Ja olgu öeldud, et meeste ja naiste saun on eraldi. Matk pidi võtma umbes 3 h kokku ja grillimise kohta teadsime, et sellega läheb ka umbes paar tundi kindlalt. Ühesõnaga – meil oli käsil korralik logistiline kriis. Mina teadsin, et tahan kindlalt matkama minna ja mind saun ei huvita ja grillida saan aidata peale matka. Ja kuidagi me siis jagunesime selliselt, et mehed jäid jahi peale ja naised läksid matkama. Kaidole jäi muidugi kõige suurem vastutus, sest tema on meil alati grillmeister. Suur respekt talle selle töö eest!
Kuidas kiirelt matkama minna ja kohe ära unustada, et sul on kiire?– Dalsbruki ajalugu on lahutamatult seotud rauatööstusega, mis andis piirkonnale näo ja elatise enam kui 320 aastaks. Asula ise sai alguse 1686 aastal. Sadama lähedale jäävad üliägedad massiivsed räbukivi tellistest söeahjud ja nendest pole võimalik lihtsalt nii sama mööda marssida. Et meie sihtkohaks oli Senatsbergeti vaatetorn, jäi meil kahjuks läbi kõndimata umbes 3,5 km pikkune tähistatud kultuurilooline jalutusrada. See viib läbi vanade puitasumite, töölismajade ja mööda räbukividest ehitatud hoonetest, andes hea ülevaate küla minevikust ja tänapäevast. Võib olla tuleks sinna veel kord tagasi minna.
Aga matk Senatsbergeti vaatetorni juurde. See oli täiesti omaette seiklus. Me teadsime, et meil on kiire, aga kui mets on täis mustikaid, pohlasid ja ka seeni, siis lihtsalt öeldes, ei jookse sealt läbi. Mina, Marge ja Lea võtsime kohe kenasti omale aega, et kogu pakutav vitamiinilaks omale kõhtu panna ja kui ikka kukeseened sulle näkku vaatavad, tuleb need üles korjata. Ühesõnaga, teised olid juba ammu vaatetorni otsas, kui me sinna kohale jõudsime. Mu moto on, et naudime hetke ja no ei jookse lihtsalt ühest kohast teise. Seega siis võtsin omale aega nii metsas kõndides, kui ka vaatetorni otsas. Oeh, vaatamata sellele, et olime just merelt saabunud, oli vaade kogu saarestikumerele hingematvalt ilus. Tõdesime seal kõik koos, et oli igati väärt kõndimist ja avastamist. Vahel on vaja lihtsalt seisma jääda, ringi vaadata ja mõelda: Kuradi ilus on ikka see elu.
Tagasi jahi juurde tegime siiski kiiremaid samme, sest kell tiksus ja saun ei oodanud. Kohale jõudes poisid imestasid, et kuidas me nii kiiresti tagasi saime. Arvestatud kolme tunni asemel olime ära kaks.
Lendav Hollandlane?- Meie seltskonda kai peale oli lisandunud üks eestlane, kes sättis ennast lahkuma momendil, kui kohale jõudsime. Teiste sõnul, ta olla just tulnud mingi vana purjekaga, mille nime ei osanud mulle meie seltskonnast keegi öelda. Isekeskis ütlesin välja, et ma ei viitsi vist küll teiste eestlastega siin mingit õhtut veetma hakata. No see selleks. Meil oli vaja kiirustada sauna, sest tund aega oli sulgemiseni aega. Võtsime siis pambud käe otsa ja et ma siiski tahtsin teada, mis ime alus see on, mis Eestist tuli, kõndisime otse suunas selle poole. Ja no siis ma nägin, esmalt kaptenit ja siis tuli ka arusaamine, mis alus see täpselt on. No mille kurjami pärast keegi ei öelnud, et see on Lisette? Täitsa Hiiumaalt, Orjaku sadamast pärit alus. Kaptenile kargasin kenasti kaela, sest tema oli ametikoolis käies kogu praktilise töö juhendaja, Marek. Sain nüüd uhkustada ka, sest olen isiklikult selle laeva roolis olnud. Olgu, lobisedes kadus pool tundi ja sauna jaoks hakkas aega piinlikult väheks jääma. Katkestasime oma vestluse ja kihutasime sauna. Aga no tõesti, milline kokkusattumus! Kuskil täiesti pärapõrgus kohata tuttavaid.
Kui jonnituurid võtavad võimust ja kangekaelsus tuleb taskusse tagasi panna- Saunas käinuna suundusin jahti tagasi. Seal võttis mind vastu navigaatorist vend, kes alustas umbes sama rõõmsa tooniga, nagu teataks keegi, et jõulud jäävad sel aastal ära: „Kle, see homne Örö… et jääb vist ikka ära.“ Mis mõttes jääb ära? No olgu, ma teadsin, et meile lubab väga tugevat tuult koju tagasi sõites, aga see ei peaks ju tähendama, et me Örö vahele jätame. Sealt on lihtsalt pikem tee koju tagasi. Tundsin, kuidas jonn vaikselt pead tõstab. See on mul üks tore iseloomuomadus – mida rohkem öeldakse, et midagi ei saa teha, seda rohkem hakkab minus tekkima tunne, et just seda asja tuleb nüüd kindlasti teha. Istusime siis maha, et hakata välja mõtlema mingeid teisi lahendusi, et ei sõida rohkem edasi, vaid proovime leida mingi uue koha, mis jääb tagasiteele. Oi, kuidas ma ei olnud üldse vaimustuses mõttest, et peaks minema samadesse kohtadesse, kus oleme juba olnud ja no ma tahtsin ikka taga ajada neid kitsaid kanaleid saarte vahel. Samas – ilm on alati kuningaks. Ja kui kuningas ütleb, et täna ei lähe, siis võib ju korraks oma kangekaelsuse taskusse tagasi panna.
Kuidagi sattusime Ermoga Jussarö saare peale ja kui olime uurinud infot nii sadama võimaluste, kui saare enda kohta, tundus, et see võiks olla hea valik küll. Ma annan sügavalt au meie kaptenile, kes mitte kordagi ei pressinud peale oma arvamust, ta arutas asju Ermo ja Kaidoga, et kuidas võiks olla kõikidele mugav merd taluda, aga jäi ootama meie arvamust. Valitud Jussarö kiitis ta väga heaks, see oli poolel teel koju ja jäi täpselt õigele kursile. Ja siis ma teatasin kõikidele, et programmis on muudatus, me ei lähe Öröle, vaid Jussaröle. Et olin teinud väikese eeltöö saare osas juba ära, siis sain ka öelda, mis vaatamisväärsused seal ees ootavad.
Burksiputka, matuselaulud ja kahtlaselt kained eestlased– Samal ajal olid grillmeistrid peaaegu valmis saanud. Vilve, Marge ja Lea puhastasid metsast korjatud seeni, et kogu kraam pannile visata. Õhus oli jutt sellest, et keegi eestlane peab sadama juures burksiputkat juba pea 20 aastat ja et see alustab tavaliselt öösel kl 12. Ja sinna pidavat kogunema siis kõik, kes on tulnud peolt või mujalt. Ja siis veel see, et mingis kohas olevat pidu koos karaokega. Mõtlesin küll, et oleks olnud hea teha jahis oma pidu, aga kohalik asi vajab ka üle vaatamist. Võib-olla õpime midagi. Nii me siis suundusime peale imehead õhtusööki kohalikku kultuuri nautima. Burksi putka oli veel kinni, sest kell polnud 12. Peokohas käis karaoke matuselugudega, mida olid tulnud laulma umbes 10 inimest. Ma ei tea, kas see oligi kohalik arusaam peost või olime meie lihtsalt valel aadressil.
Seisime seal veidike aega nõutute nägudega ja kuna kogu see asi oli meie mõistes mitte pidu, suundusime jahti tagasi.
Jahti jõudes panime tantsulood peale ja korraldasime oma peo. Olin päeval selleks tarbeks nii mööda minnes kaptenilt tegelikult uurinud, et ega ta ei tule peo ajal juhuslikult kajutist välja pidu lõpetama. Ta vaatas mind selle peale sellise näoga, et millise seltskonnaga ma küll merele sattunud olen ja ütles, et mis mõttes ta ei tule välja – ta ei plaani sinna isegi mitte minna, vaid võtab ikka peost osa. No sellega oli siis vähemalt klaar. Meie peod on muidugi ka huvitavad. Sellel korral oli laual viis 1,5-liitrist veepudelit ja erinevaid snäkke. Ausalt öeldes hakkas pilt juba iseendale ka natuke kahtlane tunduma. Hakka või arvama, et kuskil on mingi pulber peidus, sest pole ju võimalik, et keegi päriselt kainena pidu peab. See asjaolu oli ka kapteni jaoks täiesti haruldane nähtus. Ta ikka mitmeid kordi uuris, et mis meil viga on, et me ei joo. No mis meil ikka viga on? Mõni õlu ja pokaalike veini on täiesti piisav. Ja pealegi, meie peod sisaldavad rohkelt tantsu ja kõva häälset kaasa laulmist. Kella kaheks oli meil kõigil toss väljas ja pugesime ära põhku. Väga kultuurne õhtu.
Omlett ja D-vitamiin – elu on jälle paigas– Ma ei tea, kuidas see alati nii juhtub, et õhtul on kõik võrdsed peolised, aga hommikul olen mina kuidagi automaatselt peakokk. Õnneks vahetas vend mind seekord välja ja hoolitses ise selle eest, et hõrk omlett näljasteni jõuaks. Nii et pereväärtused on meil siiski alles – üks kokkab ja teised ootavad kannatlikult.
Kõhud täis, toaleti ringid tehtud, asusime teele. Ees ootas 6 h mereretk, millest osa oli meile juba tuttav eelmisest päevast ja osa, mis oli täiesti uus. Sõidu tegi mõnusaks asjaolu, et tuul oli suhteliselt tagant ja lainet praktiliselt polnud. Ja no päike, see paistis nagu teades, et vajame enne sügise saabumist rohkelt D-vitamiini. Nii ta siis muudkui küttis ülevalt ja meie muudkui võtsime vastu. Pärast sellist päeva ei saanud enam isegi sügisele pahaks panna, kui ta tuleb – olime ju oma vitamiiniportsu vähemalt kätte saanud.
Kui saunaga absoluutselt ei vea, Jussarö- sadam, kus vale tuulesuuna ja lainega on ülimalt ebamugav. Seda siis suure alusega, sest saad kasutada ainult kaisid, mis on otse avatud merele ja mille äärde saad ainult pardaga silduda. Ja kui siis puhub tuul sealt avatud küljest ja laine samuti, siis see pressib ikka mõnuga kai vastu. Helist, mida see kõik tekitab, ei hakka ma parem rääkima. Las see jääb igaühe enda fantaasia hooleks. Aga loomulikult oli see parem variant, kui üldse mitte silduda.
Saarele jõudes läksid Tiit ja Ermo sadamakontorit otsima ja uurima võimalusi sauna kohta. Mina soovisin taas ringi jalutama minna, et saart ennast avastada. Sadama kohta saab öelda, et on suhteliselt hästi hoolt selle eest kantud ja kõik vajalik on olemas. Aga muidu oli kõik suurepärane. Olgu, mingid elektriühendused ei toiminud ja tualetid on kõik kuivkäimlad ja saunad tuleks ette broneerida, siis on kindel, et sauna pääsed. Segasaun, mis on kõikidele kasutajatele, oli avatud vaid kella 18-ni. Ühesõnaga selle saunaga oli seal saarel asi kehvasti, sest me polnud kursis, et peaks midagi ette bronnima. Olgu see teistele õppetunniks. Sadamas on ka restoran, mis suletakse kl 20.
Täiesti tavaline jalutuskäik…paradiisi- Kui keegi oleks mulle enne öelnud, et tegu on niivõrd ilusa ja kauni loodusega paigaga, oleksin selle saare ilmselt oma nimekirjas palju kõrgemale tõstnud. Võib-olla isegi sinna, kuhu tavaliselt lähevad kohad, kuhu „peab kindlasti minema“. Saart on meremeeste sadamana kasutatud üle 700 aasta. Seal on harjutatud kalandust, meresõitu, riigikaitset ja kaevandamist. Saarel näeb 1960. aastatest pärinevaid kaevandusruine, vanu hooneid ja omapärast rauast mustaks värvunud nn “raudset randa”. Seal asub mitmekesine 2–4 km pikkune luontopolku (loodusrada), mis viib läbi vanade metsade ja rannikute. Saarel on ka kaks torni. Ühte neist on võimalik vaate nautimiseks üles ronida.
Tegime raja läbi nii ühes, kui teises suunas. Selle käigus nägime kahte, päris pika sabaga kitselist, saime kõhud täis kohalikke ploome, libistada käe vahel peenikest musta liiva, ronida vaatetorni ja imetleda võrratuid vaateid.
Tagasi jõudsime päikeseloojangu ajaks ja ei pea vist ütlema, et ma võin neid vaadata ja vaadata lõputult. Merel ja mere ääres kipuvad need ka kõige ilusamad olema. Nii see viimane õhtu ööga kokku sai.
Pühapäeva hommik Jussaröl- Hommik äratas taas päikesepaistega, kuid väga külma tuulega. Jahist vetsu jooksmiseks pidi kasuka selga panema. Külm andis ka aimu sellest, mis meid merel ees ootamas on. Õnneks on jahis korralik küttesüsteem ja see hoidis meid kenasti soojas. Tänaseks hommikuks olid võikud ja pannkoogid, sest oli ju pühapäev. Pühapäeval lihtsalt peab pannkooke saama. See ei ole enam isegi soov, vaid ühiskondlik kokkulepe. Toit nauditud, vetsu ring tehtud, sättisime asjad kokku, et lahkuda. Luugid kinni, kapid lukku, kõik võimalik kappidesse peitu. Oli teada, et on lainet ja saame mõnuga kõikuda. Enne lahkumist käisid osad “hülged” ujumas. Mina sellise end kahjustava tegevusega ei tegele. Mul on merega niigi kokkulepe, et mina olen paadis ja tema on ümber paadi. Mõlemad pooled on selle kokkuleppega väga rahul.
Igal juhul jätsime saare suure tänutundega selja taha. Jussarö osutus väga mõnusaks üllatuseks ja kui saun välja arvata, siis saime sealt vist kõik, mida ühelt saarelt tahta.
Kui mugav taganttuul osutub tegelikult täiskohaga tööks- Kodu tee alguses avaldasin taas soovi roolis olla. Tiit küll veidi kahtlevalt küsis, et oled kindel, et tagant tuule ja lainega liblikat hoida suudad. No arvasin, et suudan küll. Oeh, oli see vast kogemus. Aga kui Tiit mingil hetkel otsustas, et ta võib alla ära minna, et teda pole vaja, siis lubasin endal uhke olla. Aga oi juudas, mis töö see rooli taga oli. Pead korraga jälgima tuule suunda ja grooti, et poom üle ei läheks ja samal ajal ka lainet, mis kohe üldse ei tulnud sellest suunast, mida vaja oli. Ja siis loomulikult ka kurssi, et Haveni asemel Peterburi ei satuks. Kõik need asjad tahtsid korraga tähelepanu ja mina olin rooli taga umbes nagu ühe naise liikluskorralduskeskus. Aga kui selline nn mugav sõit ikka juba täitsa kursilt kõrvale viis, otsustasin halsi teha. See pole iseenesest mingi eriline teadus, aga suure jahiga on see ikka veidi teine asi. Kõik liigub rohkem, kõik on suurem ja kui midagi läheb natuke valesti, siis ta ei anna sellest just väga diskreetselt teada. Igal juhul ma selle tehtud sain, Kaido tegeles groodiga ja sõit sai jätkuda nüüd juba ikka rohkem kodu poole. Pärast kahte tundi olin ma reaalselt rooli külge kangestunud. Sest ülipüüdlikult püüad jahti hoida nii, et vengerdamist oleks vähem, mängid rooliga kaasa, jõllitad plotterit nagu sõltuks sellest elu. Ja no siis ma enam ei jaksanud. Terve selle aja jooksul õnnestus lasta ühel korral tuul valele poole purje nii, et groot käis pauguga teisele poole, no korralik heli efekt. Natuke valus oli seda kuulata, aga mis sa teed, kui läheb lainega käest ära. Palusin purjekalt vabandust ja sõitsime rahumeelselt koos edasi. Loodan, et ta ei võtnud südamesse. Aga ma siiski ütleks pigem, et olin isegi tubli, et ainult üks kord eksisin.
Miilid said otsa, jutud ja plaanid mitte– Tagasiteel kuulasime lemmiklugusid ja pool punti laulis kõvahäälseslt kaasa. Vaatamata veidi tekkima hakkavale kurvameelsusele hoidsime positiivsust kõrgel ja pidasime uusi plaane järgmisteks pikemateks purjetamise trippideks. Meie suureks rõõmuks oli kapten ka kõikide ideedega päri. Mis on muidugi väga hea, sest ega me ilma kaptenita neid plaane eriti kaugele ellu viia ei saaks. Havenisse jõudes tervitasime kodusadamat. Kodusadam on ikka kodusadam! Pakkisime asjad kotti ja proovisime endast maha jätta võimalikult puhta ja korras aluse. Kuigi arvestades meie veepudelite ja snäkkidega peetud pidusid, oli meil ilmselt üsna lihtne jätta endast korralike inimeste mulje.
Mega suured tänud kaasteelistele – teiega oli tõsiselt äge ringi trippida! Tere tulemast seltskonna uutele liikmetele – Regina ja Lea ja loomulikult kapten Tiit!
Ma loodan, et meil õnnestub veel loendamatuid miile ühiselt läbida. Ja kui järgmise reisi ajal jälle mõni plaan ilmastiku tõttu ümber tuleb teha, siis loodetavasti on vähemalt saun seekord ette broneeritud.
Appi, ma ei öelnud ju sõnagi Groodi Krõõda kohta! No see aupaklik nimi anti mulle minu venna poolt, sest kuidagi juhtus selliselt, et groodiga toimetamine oli terve tripi ajal minu ülesanne.
Ja et te teaksite, merel ja tuulel on sinu plaanidest täiesti ükskõik. Hanko, Örö, Käsnas muutus kiirelt Hanko, Dalsbruk, Jussarö’ks. Kas ma soovitan neid kohti külastada- kindel jah!
