Ma ei ole vist rääkinud Teile sellest, et mul on au olla kuuekümne korteriga elamus KÜ juhatuse esimees. Olen mitmed korrad mõelnud, et miks ma selle “jamaga” tegelen, aga siis mõtlen, et minu maja ja kes teine seda siis teha tahaks. Nii ma siis toimetan. Ütlen ausalt, et päris tihti tegelen probleemidega, mis ajavad vähem või rohkem karva turri. Mida ma ei osanud uneski ette näha, oli see, et praktiliselt võimatu on inimestele selgeks teha prügimajandusega seonduvat.
Siin kohal kõikidele üleskutse- kuulan suure huvi ja heameelega Sinu kogemusi, kuidas Teil korterelamus on probleem lahendatud.
Ühel toredal koosolekul otsustasime, et meie maja juurde kerkib prügimaja, mis hakkab lukus käima. Saab lahti sellest õudus kuubis rohelisest metallkränkast, prügi ei lenda enam mööda hoovi ja võõrad ei topi oma prügi meie kasti. Oo, millised üllad mõtted ja ideed! Maja ehitus võttis aega nii mõnedki kuud, sest selgus, et praeguses Eesti majanduses läheb kõikidel nii hästi, et kuuele päringule saime kolm vastust ja ka nendest üks vastas, et ta ei jõua seda tööd teha. Vähemalt aus vastus! Saime siiski maja valmis ja lukku.
Oma moodi ooper on Keskkonnateenused, kelle teenustest võiks ilmselt raamatu kokku kirjutada. Mõtlen tihti, kust sellised ettevõtted tekivad. Prügikastide vahetamisel ära vedu maksab, igale kastile eraldi. Uue toomine maksab, samuti igale kastile eraldi, pesemine maksab ja kui need teenused on enam vähem arusaadavad, siis kas teadsid, et prügimaja lukust lahti keeramine on samuti tasustatud?
Oled Sa kuulnud, et postiljon majja pääsemise eest raha küsiks? Natuke ajuvaba, kui aus olla.
Aga nüüd siis selle juurde, kuidas me otsustasime hakata korralike kodanikena prügi sorteerima ja mis sellest välja tuli. Kahjuks pean tõdema, et olen selle protsessi käigus nii mõnedki korrad ennast “seaks” vihastanud. Koos uute prügikastidega sai kõikidele pandud postkasti juhend, kuidas edaspidi prügi sorteerida ja mida kuhu tohib panna. Võite teha pakkumisi, mis sellele kõigele järgnes. Mul on ääretult hea meel, et KÜ liikmete hulgas on ka neid, kes hoolivad. Kohe selliselt, et kui nt biojäätmete hulka on loobitud täiesti suvalist sodi, nad lähevad ja teevad selle korda täiesti omal algatusel.
Kõik on hästi, aga kas see on ikka õige, et teised peavad teiste laga koristama?
Kui kastil on peal kiri, siis kuidas on võimalik, et praegusel ajal, kus võib eeldada, et kõik on koolis käinud, ei osata lugeda või kui esimene kast on täis, siis on lihtsam panna kott maha, mitte kergitada tagumise prügikasti kaant. Ja maja on ju selleks ka hea, et nüüd saab sinna panna need asjad, mis muidu tuleks jäätmejaama viia. Kokkuvõtvalt võib öelda- ma lihtsalt ei suuda mõista inimeste ükskõiksust. Vedaja ei võta kasti kõrvale loobitud prügi kaasa ja nii peab keegi käima pidevalt teiste järel koristamas. Olen isegi koristajaks olnud.
Kas Sa tead, et segapakendi ja segaolemajäätmete äraveo hinnavahe on kümne kordne? Ja seda, et 80% majapidamises tekkivast prügist on tegelikult pakend?
Seda viimast ütles mulle Keskkonnateenuste klienditeenindaja, peale mida ma hakkasin ka ise kodus sellele tähelepanu pöörama. Mul endal on samuti küllaga arenguruumi, sest ma ei sorteeri veel biojäätmeid, aga küllap ma ühel päeval jõuan ka selleni.
Enne seda on vaja aga lahendada probleem inimeste mugavusega ja tõsta nende teadlikkust. Imestan asjaolu üle, et hinna erinevus ei näikse kuidagi lahendusele kaasa aitavat. Anna teada, mida Sina arvad prügi sorteerimisest ja kõik head mõtted ja lahendused kuluvad meile marjaks ära.
Kõikidele meisterlikku prügi sorteerimist ja usun, et ühel päeval murduvad ka kõige mugavamad!
