Olen ilmselt ka üks neist reisisellidest, kes kasutab Trip.ee üles pandud soodsaid lennupakkumisi. Ja miks mitte, kui need juhtuvad ikka päris soodsad olema. Ma ei ole kunagi varem soetanud pileteid 9 kuud ette, ikka on see jäänud max 6 kuu juurde, aga mis teha, tuleb pakkumine tuleb minna!
Peale seda, kui ma ühel korral avastasin, et Dubaisse võib saada lennu päris soodsalt ja hiljem avastada, et majutus läheb ikka päris kirveks kätte ära, olen enne lennupiletite ostu visanud majutustele silma peale, et ei tuleks selles osas üllatusi. Guadeloupe kohta ma juba teadsin, et seal ei ole miski odav, aga ka midagi, mis võtaks väga hirmsalt hinge kinni ja nii siis ostetud, tehtud! Olen harjunud tegema päris korraliku eeltöö ja nii ei erinenud ka seekord mitte millegagi!
Et oleks selge, siis olen seljakotireisija, kes kõpskingade, kleitide asemel eelistab pigem head eestimaist rukkipala kaasa vedada. Ja üha tihedamalt näen, kuidas ma asjad sama targalt koju tagasi tassin, neid kasutamata. Leiva panen muidugi põske. Seega on 8 kg käsipagasit minu puhul ikka väga suur liialdus. Aga see olen mina!
Nüüd siis tagasi Guadeloupe juurde! Alustuseks reisi enda infot:
Piletid ühele TLN- Orly 154.- eur, Orly- Guadeloupe 290.- eur, majutus 19 ööd 605.- eur, autorent, ette broneerituna: 18 päeva 700.- eur ( 09.01-28.01.19). Lend TLN-RIX-CDG terminal 2D, Le Direct bussiga CDG terminal 2E- Orly, ORLY- PTP. Tagasi samuti, kuid vahele jäi Riia. Vedajateks Airbaltic ja Iberia( Openskie ehk Level). Majutus AirBnb Antoinette’s home, Mare Gaillardis, Grande- Terrel. Autorent Carcreole.
Reis sai alguse Tallinnast, kust Airbaltic meid Riiga vedas ja Riiast Charles de Caulle lennujaama, terminal 2D viis. Lennujaama saabudes oli väike segadus, kuidas saada 2E terminali, kust pidi väljuma Le Direct buss, liin nr 3, mis viib otse ühest lennujaamast teise. Kuid õnneks on lennujaam päris kenasti sildistatud ja lugemiseoskuse korral leiab lõpuks tee. Ja täpse bussiplatvormi asukoha küsisin infotöötajalt. Hea, et lendude vahel oli mõnusasti aega, sest esmakordselt käinuna tundub CDG lennujaam päris hull.
Orlys oli meil aega istuda ja oodata päris hea mitu tundi, kuniks saime teha check-in ja minna läbi kontrolli ootepaviljoni. Päris pisike lennujaam, kõik ootavad pead jalad koos, istumiskohtadega kitsas.
Guadeloupele viis lennuk Airbus A330-200, lennuaeg 8 h ja 30 minutit. Kohtadeks 18 rida K ja J. Olgu öeldud, et palusin lennujaamas aknaalust kohta, mille ka sain. Blondi naise naeratus vast pani Prantsuse mehe tegutsema. No isegi, kui see nii ei olnud, siis ma luban endale sellest sellisel kujul mõelda. Leveli kohta võib öelda, et saad täpselt seda, mida ostad! Koht lennukis, käsipagas õnne korral pea kohal, tagaistmel sõrmedega mänguaparaati trummeldav naaber. Minu ohkimine ei aidanud. Kõige muu eest tuleb tasuda. Nt: Padi, tekk 6.- eur, kõrvaklapid 5.- eur, kohvi 3.50. Istmete vahed suhteliselt normaalsed ja ei olnudki millegi üle väga kurta.
Guadeloupele jõudsime õhtul, sealse aja järgi kl pool 8. Meile tuli vastu autorendi esindaja, kes juhatas meid auto juurde. Kui kumbki pool üksteisest aru ei saa, siis jumal Google aitab ja aitas ka seekord, sest mida siin ikka saab keerulist olla, kui auto rent on pool aastat varem ette kinni pandud ja ka osaline ettemaks tasutud. Kasutasime kohalikku ettevõtet Carcreole, mille teenindusega jäime väga rahule ja julgen ka soovitada. Hind on Euroopa mõistes päris kõrge ja deposiiti vajati samuti 850.- eur. Nende puhul on kahjuks ka tasustatud väljaspool töö aega töötamine, mille eest maksime 50.- eur. Auto oli korralik, kuigi nii basic sisuga masinat ei ole varem kohanud. Siiski katus peal ja rattad all ja vuras kenasti vajadusel ka 110-ga.
Olin lugenud, et Guadeloupel võib juhtuda, et ei ole mobiili ja interneti levi. Mul vedas selle puudumisega, naudi vaid puhkust, aga see pole väga tore, kui on vaja leida üles pimedas ööbimiskoht. Õnneks ma tegin mõned ülesvõtted juba kodus kogu marsruudist ja see päästis, sest näritud õuna toodangusse alla tõmmatud kaart juhatas algselt valesti. Kohale me saime, küll väikese eksimisega, aga see tundub seal asja juurde käivat!
AirBnb perenaine Antoinette võttis meid avasüli vastu koos isetehtud punchi ja kiire prantsuse keelse vestlusega, millest me ei saanud ööd ega mütsi aru. Aga lahke naeratus päästab kõik olukorrad ja saime omale valida kolme erineva korteri vahel, kuna teistesse polnud veel külastajad jõudnud. Kodu pea kolmeks nädalaks koosnes magamistoast, elutoast, köögist ja wc/ dushinurgast. Lisaks muidugi terrass vaatega tagaaeda, oma isiklike koolibrite, kekode, ämblike ja rusika suuruste koledik konnadega. No mida Sa hing veel oskad ihaldada? Jah, kõik äärmiselt lihtne ja minimaalse sisustusega, kuid olen alati seda meelt, et ma käin seal magamas ja teen vahel süüa ja kui see pool on korras, siis kõik muu on ebaoluline. Ja seda, et wc potil ei olnud prill-lauda, noh elab üle! Kõik oli äärmiselt puhas ja korralik! Horisontaalasendi võimalus voodis ootas!
Oodates esimese päeva valgust 10.01.19
Vaatamata päris pikale ja väsitavale sihtkohta jõudmisele, oli uni kl 4 hommikul läinud. Vaatad valget lage ja mõtled, mida teha selle 2 tunniga, mis on jäänud väljas valguse saabumiseni. Niheled, avastad, et toas on vägev wifi, suhtled kodustega ja ootad, et saaks välja minna avastama. Kukkede kiremisest ma vist ei rääkinud veel, see oli asi, millega ma sündinud maatüdrukuna Tallinnas, ei suutnud mitte kuidagi harjuda. Kohutav kuubis on veel hästi öeldud! Ja see saatis meid seal nii päeval kui öösel, aga rohkem ikka öösel.
Ja valgus saabus! Sellega koos pilvitu helesinine taevas ja päike ja linnulaul ja kiremine ja autode müra ja naabrite helid ja koerte haukumine ja busside signaalid ja mida kõike veel. Ah jaa, meie bemmi omanikud ei saa lähedalegi nendele detsibillidele, millega seal autodes muusikat kuulatakse. Põnev ja huvitav, uue koha melu. Hommikusöögiks kiire rukkipala võiku kaasa võetud suitsuvorsti ja juustuga, Micrale hääled sisse ja tutvuma kohaga, kuhu olime pimedas saabunud.
Ma olen vanaaja inimene, paberkaardilt näpuga järje ajamine meeldib rohkem. Nii, et siis õunatoodang, huiavei ja parberil kaart pidid olema piisavad meile teed juhatama. Mõtlesime, et vaatame mõne ilusa ranna, kuhu ennast kiirelt külili visata, et jumala eest ükski päikesekiir kaotsi ei läheks. Ja nii me siis selle mõtte käigus jõudsime paari tunniga läbi käia pea kõik suuremad teeäärsed rannad. Ükski ei tundunud see kõige õigem ja kuna kell oli veel vähe, alles kaheksa, siis jõudsime ühe soojaga kohe esimesel päeval ühte kavandatud vaatamisväärsustest. Tee peale jäi muidugi turistikeskus Saint- Anne, kus parasjagu kahte laipa kokku korjati, no tere tulemast, nii tore puhkuse algus!
See vaatamisväärsus ise tasus sõitmist ja väikest mäkketõusu- Pointe des Colibris/ La Pointe des Chateaux– ookeani lainete lummav vaatemäng. Mäe otsa, risti juurde ronides imeilus vaade kõrval saarele, La Desirades. Ja kindlasti ei saa märkimata jätta vaadet saarele endale, kõrgustest näeb päris palju. Sealt me selle leidsimegi, meie Guadeloupe lemmik ranna- Grande Salline! Hingematvalt ilus ja puhas ja laine ei vii minema, hoovus muidugi võib viia. Vesi ookeanis voolab kaldaga paralleelselt nagu jõgi. Uju või ära uju, ikka oled sama kohapeal või kaugemal.
Kes mind veel ei tunne, siis ma avaldan saladuse ka, ma ei oska ujuda ja mulle absoluutselt ei meeldi vees olla, aga vaatamata sellele olen ma järjest sagedamini oma reisidel käinud ennast vees jahutamas. Jah, jahutamas, sest seda “argliku koera“ stiili, mida ma vees harrastan, ei saa ujumiseks nimetada. Päikese võtust väsinuna, selline termin tundub ka siiski olemas olevat, rihime erinevaid toidupoode, et tutvuda valiku ja eelkõige hindadega. Nädala jagu toidukorvis, sõidame kodu poole, kus spagetid said uputatud bolonege kastme sisse. Kõht täis kukkusin voodisse!
Elu ummikus ja kiirteel 11.01.19
Kell pool neli hommikul tuleb sms, siis veel üks ja siis veel üks. Olen unesegane ja ei saa mõhkugi aru, silmad ka ei seisa lahti, aga taipan, Eestis on tööpäev ammu alanud ja see sai vaatamata pea kümnele tuhandele kilomeetrile meie vahel, mind kätte. No jah, mis seal ikka, õues ongi veel pime ja pole midagi targemat teha ka, kui tööd. Kes see siis ikka puhkust ilma tööta veedab? Aeg kulus märkamatult kukkede saatel, valgus hiilis lähemale ja oli viimane aeg teha hommikusööki ja startida.
Ja siis hakkas see ilus olemine peale, ummikud, ummikud, ummikud, vahel tundide pikkuseks venivad. Kirjutan nendest seetõttu, et teaksite, et pole vahet, mis ajal liikuma minna, oled ikka ühes neist ummikutest, kus mitte midagi ei liigu. Kus juures ühistransport käib samas tempos, nii, et ma ei imesta, kui need hiljaks jäävad ja kuhugi ei jõua. Ühistranspordi ridadest ei näi nad midagi teadvat, küll aga seda, kuidas ehitada ringteesid ja need kinni sõita. Alguses ma nautisin seda, sest siis sain ümbrust rahulikult vaadata, aga reisi lõpuks oli sellest passimisest juhe koos. Vahel aitas väga väikeste kõrvalteede kasutamine, kuid ühelt saare poolelt teisele ei olnud muud moodi võimalik saada, kui kiirteel, mille piirkiirus oli 110, kuid mida läbiti heal juhul kiirusega 20 km tunnis. Paneb ka kõvema närviga inimese proovile. Seega, võta julgelt omale aega puhkuse nautimiseks sõidukis!
Ja siis õpi ära see, kuidas siksida kõrval teelt peateele nii, et keegi sust üle ei sõida. Õpi olema viisakas ja kõiki läbi laskma, ükskõik mis suunast ta ka ei läheneks! Meil on hull liiklus, aga kohati tundus, et seal on see veel hullem. Ma ei hakka võrdlema Aasiaga, see on täiesti teistmoodi. Ühesõnaga oli mul väga tihti tunne, et keegi tuleb oma autoga mulle küljepealt sisse. Aga muidu tundus kogu liiklus, kui olla juba harjunud, olevat selline korrektne ja väga üksteisega arvestav. Tänu ummikule ja tegelikult ka saiapoele, sattusin juhuslikult ühe teise vaatamisväärsuse juurde, mille olin omale samuti üles märkinud- Morne a l’Eau, malelaua värvides surnuaed. Tegime seal väikese tuuri, oli päris huvitav vaatepilt, rääkimata sellest, et näed teiste matmise viise.
Sealt edasi viis tee Le Moulesse, kus jalutasime kesklinnas, imetlesime arhitektuuri, vana ja uut ning seejärel suundusime saare täiesti teise tippu- Pointe de la Grande Viglega tutvuma. Tee peale jäi omajagu erinevaid vaateplatvorme ja tasus teha peatusi ja ennast autost välja ajada. Ilus, väga ilus ja väga tuttav! Atlandi ookeani ümber olevad maad on olnud vist kunagi kõik üks suur maa, sest igal pool, kuhu ma olen sattunud Atlandi äärde, on seal pankrannik. Kõige rohkem ma meenutan alati Cliffs of Moheri Iirimaal, aga tegelikkuses on see samasugune Islandil, Shotimaal, Tenerifel, Lanzarotel. Värvid erinevad, aga pilt, mida näed, on sama. Ühesõnaga ma tegin sellest pildi ja saatsin oma õele, kes elab Iirimaal ja ütlesin, et olen just seal teda külastamas. Palmid ja päike muidugi osutusid reeturiteks ja mu vale ei läinud läbi.
Ma polegi veel öelnud, miks me otsustasime ringi sõita. Ilmselt tead, mida teeb päike, kui ta esimesel päeval liiga lähedale lasta. Kokkuvõtvalt ütlen, et püüdsime leida varjulisi kohti, et asi hullemaks ei läheks. Kuueks koju tagasi jõudes läks eelmisest päevast järgi jäänud pasta kõhtu ja siis voodisse. Ülimalt tervislik, aga päev läbi sai toitutud kahest banaanist ja kullahinnaga mandariinidest, nii, et võtsime lõdvalt.
Kariibid 12/13.01
Otsustasime üle päeva päikese käes kehasid praadida ja nii möödus meie kolmas päev 22 km kaugusel asuval, Grande Salline rannal. Sellel ma pikemalt ei peatu, sest keda kotib, et keegi kuskil ennast kadedaks tegevalt pruuniks võtab.
Nüüd siis neljas päev ja aru ei saa kuhu see aeg kaob. Lohutan ennast mõttega, et jäänud on veel 15 päeva. Kuna Grande- Terre on omajagu tuttav, otsustame sõita Basse- Terre saare poolele. Kariibi meri vajas üle vaatamist! Mehhiko reisist mäletasin, et Atlandi ääres oli vesi hall ja kole ja ei kutsunud kuidagi ujuma, samas Kariibi mere pool oli uskumatult helesinine ja ilus oma jellyfishide ja muu vees elava ohtliku kraamiga.
Me ei pidanud pettuma, rannik on võrratu. Alustasime Lamentini külastusega. Pisike koht, kus tegime väikese jalutuskäigu, kuid ei leidnud midagi huvitavat ja liikusime edasi. Morne Rouge, samuti tilluke koht, mäe otsas asuva kirikuga ja väikesadamaga, kust on võimalik rentida nt 3 tunniks 75.- eur eest vesirattad ja minna seiklema mangroovidega kaetud väikesaarte vahele. Oleksin ma selle vesiratta pärast saanud kaasa võtta, siis oleks olnud mõeldav, igal juhul pidasin seda veidi krõbeda hinnaliseks koorimiseks.
Seega jätkus teekond Sainte Rose’sse. Seal oli suvalises kohas üks täitsa suvaline rand, mis oli nii trööstitu ja punase adruga kaetud, et jutt imeilusatest Kariibidest hakkas tunduma väga üle paisutatud.
Kui me seal midagi muud ei saanud, siis vähemalt mängis mu elukaaslane korilast ja proovis kookoseid puu otsast kätte saada. Ja kuna ta on hoolsalt jälginud mingit seriaali, kus õpetab džunglis ellu jääma, siis ta arvas, et peale vaatamist tuleb kookose purustaja tiitel juba iseenesest. Tegelikkuses ta sai ikka nii mõnegi kätte ja ka otsa katki ja nii me siis seal lakkusime seda kookose vedelikku ja kujutasime ette, kuidas me oleme sügavas džunglis janusse suremas. Väga lõbus muidugi!
Kui rääkida vahepalaks Grande Terre ja Basse Terre vahest, siis kohati tundus, et Basse Terre on ajas kiiremini arenenud, kui GT, palju tihedam asustatus, uhkemad, uued elamised, samas looduse poolest kindlasti rikkalikum. Igal juhul hakkas mind lõpuks tüütama asjaolu, et seda nn ehedust ja ajalugu on järgi nii vähe, igale poole on ehitatud ja igal pool elatakse.
Järgmiseks peatuskohaks sai valitud Plage Manbiaf. Koht ise ei vääri erilist tähelepanu, küll aga otsustasin, et mulle aitab sellest autos istumisest ja võiks jalutada. Seega jätsime auto sinna tee äärde ja jalutasime mööda ranniku äärset matkarada edasi. Matkasime kuni Croix des Amandiersi’ni. Kuna ma prantsuse keelt ei valda, siis ma ei tea, kellele või mis jaoks on sinna pandud rist, kuid sealt avanes võrratu vaade. Samuti jäi sinna kõrvale ka päris ilus ja suhteliselt tühi rand, Plage des Amandiers. Lubasime küll päikest mitte võtta, aga no kus Sa pääsed, kui nii ilus liivarand ootab. Tuul tahtis muidugi minema viia ja kui lõpuks juba liiva lendama hakkas ja taevas pilve kiskus, otsustasime tagasi jalutada. Mida veel üldistavalt öelda Guadeloupe kohta- lohesurfarite paradiis ja neid kohtab absoluutselt igal pool.
Aga meie sõit jätkus mööda rannikut ja oh neid avanevaid vaateid! Point de vue Pointe du Grand Bas Vent, seisatu ja lihtsalt imetle pankrannikut, millede vahele on pikitud imeilusaid randasid. Neist kõige märkimisväärseim on kindlasti Grande- Anse. Jah, seda nähes tuli Kariibide tunne tagasi. Mõnusalt lai, väga pikk ja rahvas parajalt hajutatud. Mõtlesin, et teen ka väikese supluse, aga mõtteks see jäigi. Kõik, kes ei tunne ennast vees hästi, soovitan sellest päris kaugele hoida. Tänu põhjareljeefile ja ilmselt paljudele muudele loodusnähtustele, oli seal selline lainerull, et kui see Sinust tulles veel normaalselt üle käis, siis tagasi merele suundudes rabas hooga jalust ja tiris merele. Tuleb tõdeda, et kahjuks on terve Basse- Terre ülemine osa selliseid randasid täis, nii, et kehvemad ujujad saavad vaid nende ilu nautida silmadega. Rannad on samuti vastavaid silte täis riputatud.
Rannale järgnes sõit Deshales’sse, kus on imearmas väike peatänav, mis tundus suht ainuke üldse olevat ja väike jahisadam. Prantslaste jaoks on seal kohalikuks vaatamisväärsuseks ühes filmis ( Death in Paradise) näidatud uks ja seda siis käiakse seal hoogsalt pildistamas. Kuna ma seda ise ei ole vaadanud, siis ei tea rääkida, milline see üldse välja näeb või kas ma sinna sattusin.
Lõpetasime oma tripi Pointe Noires, kust tuldud teed tagasi sõitsime. Vahepeale jääb lugu sellest, kuidas Micra pidi tänaval ära uppuma ja kui meil Tallinnas uputab ühes kohas, siis seal uputas kilomeetrite viisi. Pole vist vaja mainida, et see oli tingitud joana taevast alla tuleva vihma tõttu. Igal juhul ootasin põnevusega, millal vesi uksest sisse tuleb!
Suvitajad Soufriere otsas 14.01
Ma ei hakka enam mainima, et ma ikka ei näe magada ja teen hommikuti tööd, vabandust öösel või vahin lakke. Otsustasime, et täna ei istu nii palju autos, vaid matkame rohkem. Seega sai valituks vallutada vulkaan La Soufriere tipp. Valmistusime kõvasti, võtsime kaasa 1,5 l vett, veerandi pikast saiast, mis oli järgi jäänud, 4 banaani, 8 mandariini ja vihmakeebid.
Oma meelest alustasime varakult, lahkusime juba kell 8, aga jah, taas ummikud ja kohale jõudmine võttis pea 2 tundi. Vulkaanile pääseb ligi erinevatest kohtadest, kuid meie jaoks tundus kõige mõistlikum sõita mööda N1 Ilet Morini, sealt mööda D9 Saint Claudesse. Aga, D9 oli suletud silla remondi tõttu ja nii olime sunnitud tegema päris kena ringi ja kasutasime SC-sse jõudmiseks N1. Sealt edasi kulges asfalteeritud „one man road“, mis kohati kiskus ikka väga kitsaks ja nõrganärvilised kõndisidki seda jala. Ma ei soovita seda teha, sest tee üles on päris pikk ja nii võib juhtuda, et kui jõuad parklasse, kuhu auto oleks võinud panna, jääb matka viimaseks osaks, sest vulkaani juurde on sealt veel 1h 45 min. matkata. Ise saime samuti ühe tünga. Google näitas, et autoparkla on kõrgemal( Savane a Mulets), kuid kohale jõudes selgus, et sellesse parklasse küll ei saa, sest tee on suletud külastajatele ja pidime jätma auto tükk maad allpool olevasse parklasse( Parking des Bains- Jaunes). Võid julgelt arvestada, mida rohkem on kell, seda rohkem on turiste ja autole koha leidmine on tõeline peavalu. Samas soovitan sõita parklani välja, sest vaatamata sellele, et terve tee on autosid täis pargitud, võib seal olla kuskil mõni vaba koht. Meie sõitsime sama targalt tagasi alla poole ja püüdsime seal vaba koha leida.
Vastutulijad, oma porist nõrguvate, tohutult massiivsete matkasaabaste, spetsiaalsete pükste, veekindlate jopede, mütside, kinnaste, matkakottide ja käimiskaigastega tekitasid tunde, et tegu on ühe hirmus head mägironimise varustust ja ettevalmistust nõudva tegevusega. Vaatasime üksteisele otsa, oma varbavahe plätusid, t-särki, lühikesi pükse, minu pika varrukaga pluusi ja hakkasime aga rõõmsalt astuma. Pole vaja vist mainida, mis nägudega meid kogu ülejäänud seltskond vaatas. Ja mind pole kunagi nii palju manitsetud, kui siis, kui me seda mäge vallutasime.
Algus oli lihtne, kivist trepid, siis asfaldit mööda teise parklasse, sealt veidi kiviklibust rada järjest kõrgemale, loogeldes ümber mäekülje. Ja siis saime sahmaka vihma, õnneks jõudsin haarata kaasas olnud kilekeebi, mille tõmbasin omale kuidagi peale, et mitte läbimärjaks saada. Ja siis tuli tuul, märg ja tuul ei ole koos head komponendid. Õnneks kaitses keep veidi ka tuule eest ja päris ära ei külmunud. Tasub mainida, et vihmapilve sees päike ei paista ja temperatuur muudkui langes. Seega püüdsime suhteliselt kiiresti liikudes ülesse poole jõuda, kus oli märgata ka päikesepaistet. Rada läks hullemaks ja vihm ei teinud seda kuidagi paremaks. Enne tippu jõudmist võis käimise unustada ja vajalik oli meelde tuletada, kuidas käib ronimine, roomamine neljakäpukil või ikka üks jalg ühe kivi peale, käega kuskilt haarates, vinnates. Ja selle kõige juures oli kõige hullem see, et oli kohutavalt libe. Lisaks see, et rada on kitsas ja inimesed tulevad vastu. Astud kõrvale, lased mööda või vastupidi. Kuulad heietusi, kuidas me ei saa nende jalanõudega üles minna ja siis lähed jälle rõõmsalt edasi.
Kas me jõudsime tippu? Loomulikult, ilma ühegi vigastuseta, porisena ja märjalt!
Mäe otsas oli mõnusalt ehk veidi liigagi tuuliselt, vIhmaselt jahe, temperatuur 14 kraadi. Tohutud porilombid ja kollakat tooni olev maapind, mis on kõige libedam, millel olen astunud. Aga vaade? Pilve sees oli raske midagi märgata, kuid õnneks tuli päike välja ja see vaade, mis siis avanes oli vägev ja võimas. Ja muidugi mõnusalt väävliauru popsutav vulkaanikraater, täiesti omaette vaatamisväärsus.
Oli aeg tagasi minna! Sedakorda otsustasime, et tuleme sama teed pidi alla tagasi, kuna ei teadnud, kuhu ülejäänud mäel olevad matkarajad välja viivad. Mu sõbranna oli seal eelmisel aastal ära eksinud, sest sildid olid kulunud ja nii otsustasime seda riski mitte võtta, et ära eksime. Allaminek oli päris kõva katsumus, sest iga hetkega läks rada märjemaks ja libedamaks. Meid vaadati ikka nagu segaseid, aga ma isiklikult tundsin, et see sama plätu säästis nii mõnigi kord kivide vahel jala välja väänamisest, sest paindus kaasa. Saabastes olijatel oli palju raskem kivide vahel koperdada. Nii, et siis tehtud! Banaanid said otsa, mandariinid samuti, pool veest tassisime alla tagasi! 3,5 h, pea 8 km kokku. Tasub minna, ka plätudes ja paljalt!
Ilased papid 15.01
Mu jalad olid nagu puupakud ja see sai tähendada vaid üht, tuleb peale teha! Õnneks või kahjuks lubas tänaseks päevaks ainult vihma ja nii otsustasime minna taas matkama. Seekord siis taas Basse- Terre ja eesmärgiks läbida silmailu pakkuv D23 maantee. Selle tee äärde jääb päris palju erinevaid matkaradu ja looduskauneid kohti. Üheks nendest, mida otsustasime külastada, oli Cascade aux Ecrevisses. Kokkuvõtvalt kosk, mis kukub kividest moodustunud basseini, milles eplevad( eputavad) lapseohtu paljad tüdrukud, keda ilased papid pildile püüavad.
Looduslikult kaunis koht, kui kõik muu tagaplaanile jätta. Siiski liialt palju rahvast ja väga kitsas, parkimisega samuti probleemid. Otsustasime taanduda ja läksime selle asemel üle tee teisele poole, mööda jõeorgu ronima. Kannatas täitsa jões kõndida ja kividel ronida. Mõnus vaheldus! Vihma muidugi saime ka, aga kuna oli soe ja tuult ei olnud, siis märjaks saamine ei seganud.
Tänast oli järel veel palju ja nii me siis sõitsime mööda D23 edasi. Meile jäi silma matkarada Maison de la Foret. Otsustatud, kõnnitud. Kirjeldan kui rada, kus näed väga suuri ja võimsaid puid, kui suudad silmad rajalt endalt kõrgemale tõsta. Suplus mudas oleks parim iseloomustus. Kohtasime seal ka esimest ja meie reisil ainsat „kodustatud“ metslooma- pesukaru.
Emotsioonidest tulvil sõitsime autoga järgmise matkaraja juurde. Selleks võimalus ronida Les Mamellese mäe otsa. Silt viitas lühikesele, 30 minutit kestvale matkale. Ilmselt ei ole sildi panija rada läbinud paduvihmaga. Raja alguses korralikud astmed, mis lõpuks muutusid mudaojaks, astmetes endas mini järved.
Mõtlesime korraks ka loobumisele, sest see vihm ei tahtnud kuidagi järgi jääda, aga kuna olime juba üle poole ära roninud, siis ütlesin, et matkal me ei vingu ja läheme edasi. Korra libisesin selliselt, et käes olnud Guccid lendasid efektse ja suure kaarega võssa. Õnneks jäid need siiski mingi oksa külge rippuma ja sain need kätte. On ikka mõistust antud, et vihmaga päikeseprille kanda. Hilisemate võssa lendamiste vältimiseks sidusin need enda külge. Üles jõudes sadas selliselt, et kohe mitte midagi ei olnud näha, aga tõdesin uhkusega- tehtud! Alla tulles olin väga püüdlik ja kiitsin kõva häälega, kui kõvad tegijad me ikka oleme ja sain kohe ka nätaka kätte. Maandusin selili muda sisse! See oli nii kohutavalt naljakas, et lihtsalt istusin seal ja itsitasin iseenda üle. Pesin poriloigus käed, näo ja taguotsa puhtamaks ja tatsusin edasi. Autosse muidugi sellisena istuda ei saanud ja nii ma siis võtsin riided seljast ja mässisin ennast rätiku sisse. Teekond sai jätkuda ainult sinna, kus oli võimalik ennast puhtaks saada, mere äärde! Kohaks Plage de Malendure.
Sealne rand on musta liivaga, rohkelt rahvast ja meresõidukeid segamini. Liivariba ei ole kõige laiem, kuid ajab asja ära. Vesi ise ei olnud samuti kõige puhtam. Pesupäev tehtud, päevitasime veidi ja siis otsustasime, et kuna juba siin kandis oleme, läheme käime ära kohe ka loomaaias.
Ma ei tea, kui palju peaks üks loomaaia pilet maksma, aga 15.90 ühele tundus pisut röövimisena. Tegime siiski väljamineku ja ma ei kahetse. Ma ei ole väga palju zoodes käinud, aga see oli üks väga vahva ja äge. Loomadel ei olnud väga hullult ruumi, aga seal oli nii palju taimi ja lilli ja puid ja mulle meeldis, et oli kasutatud puitu teede ja radade ehitamiseks. Kõik oli kompaktne ja mõnus. Lisaks oli seal samas puudele ehitatud vägagi muljet avaldav seiklusrada. Kuna me sattusime sinna vihmaga, tund enne sulgemist, siis olid koos meiega vaid mõned üksikud külastajad. Mõnus ja rahulik. Kui rahast kahju ei ole, võib käia täiesti vaatamas. Ja siis juba taas, nüüd juba pimedas kodu poole tagasi.
Privaat rannandus ja mustad tilud 16.01
Pead taeva poole pööritades ei olnud päikest näha ja nii siis mõtlesime, et kui siiani on olnud enam jaolt alati meie lemmik ranna juures päikesepaisteline, suundume sinna. Seega siis taas Grande Salline randa. Tee peale jäi Saint Francoise ja sealne väike turuplats. Otsustasime teha peatuse ja lihtsalt ringi vaadata. Hinnad turul on samad, mis igal pool olime kohanud, seega ei olnud vist lootust, et need kuskil üldse soodsamad võiksid olla. Võtsime väikese punchi ja ananassi ja suundusime edasi.
Pointe des Colibrise juures oli samuti veidi pilves ja nii otsustasime esmalt ronida veel kord mäe otsa ja siis sealt teisele poole alla ja mööda ranniku äärt edasi.
Ma ei ole mitte kunagi oma elus näinud karpide surnuaeda, nüüd nägin. Olen arvanud, et need ülisuured, okkalised karbid on mingi tehisvärk, aga nüüd seisin nendega ise silmitsi. Suured karbid, üksteise otsas hunnikus. Päris ütlemata põnev avastus.
Leidsime seal matkates ka väikesi basseine, kus nägin korraga rohkem värvilisi kalu, kui terve reisi jooksul kokku meres ja kindlasti oli huvitav avastada, et see koht ei olegi meresiilide vaba, vaid lausa päris kena kasvanduskoht. Lisaks oli seal ka päris mitu ilusat väikest, täiesti inimtühja liivaranna osa ja nii otsustasime hoopis veidikeseks sinna jääda ja nuudeldada( alasti päikest võtta). Tavaliselt me seda ei tee, aga seal tundus täiesti sobilik.
Kuna tõusev vesi otsustas meiega kohta jagada, siis lõpetasime oma päikese võtu siiski Grande Salline rannas, kust tee taas hiljem koju viis.
Ma ei saa ütlemata jätta, et kui Sa valge naisena pole varem musta täiesti paljast meest näinud, siis seal rannas on see täiesti võimalik. Nuudeldatakse seal usinalt ja enamasti siis ranna taga pool otsas. Ole valmis päikese võtu ajal, kui silmad lahti teed, vaatama tõtt mustade kerade ja tiludega. Vabandust, aga see oli päris jube, kuidas nooremat sorti neegrimehed teatraalseid etteasteid valgete naiste ees tegid. Vahet ei ole, kas Sul keegi kaasas või mitte. No jah, elamus seegi!
Kakao ja suplus keelatud kohas 17/18.01
Üks päev möödus täies pikkuses rannas vedeledes- Plage de Caravelle, suhteliselt Saint- Annes. Randa pääsemiseks tuleb auto jätta päris palju kaugemale ning siis parklast jalutada mööda hotelli aia tagust randa. Rand ise on väiksema poolne ja ilmselt mõeldudki rohkem hotelli külastajatele. Samas väga mõnus ja puhas, kuigi rahvast palju. Ja ma vaatasin seal terve päev, mis moodi turistid ennast “tapsid”. No ikka purjelauavarustusega, mis neile kätte anti peale 10 minutit juhendamist. Kohutav!
Aga nüüd siis juba kakaost. Maison du Cacao– koht, kuhu ma kindlasti soovitan minna, kui pole varem kokku puutunud ei kakao puude ega selle tootmise ajalooga või kui üldse ei tea sellest midagi muud peale selle, et seda kasutatakse shokolaadi valmistamiseks. Hind: 16.80 ühele. Nad teevad paar korda päevas gruppidele giididega nn tuuri, mis põhiliselt siis sisaldabki kakao kasvamist, valmimist, töötlemist jne. Pärast saad maitsta kakaod erineval kujul, jalutada aias, kus kakao puud ja loomulikult osta kaasa erinevaid tooteid. Kuna olime kahekesi, kes soovisid inglise keeles kõike kuulata, saime täiesti privaatse tuuri. Mulle meeldis, kuigi tegelikult oleksin heameelega tahtnud näha üht tõelist kakao kasvandust. Aga no kes see mind sinna laseb, hea, et üldse nägin, milline kakaopuu ja vili välja näevad.
Peale nn istanduse külastamist sõitsime veidi veel piirkonnas ringi ja avastasime täiesti lambist ühe väga ägeda supluskoha- Saut d’Acomat. See oli nii äge, et sinna niisama lihtsalt ei saanudki. Pidid esmalt tegema korraliku jõeorgu laskumise, jõest üle ronimise, mille järel sattusid kose juurde, mis kukkus väikesesse looduslikku basseini. Mina piirdusin seekord ainult pildistamisega, sest ma ujuda ei oska ja tundmatus kohas peakat ei hüppa. Mitte, et ma seda mujal üldse teeksin. Minu kaaslane nautis külma, värskendavat jõevett kohe mõnuga. No eks ta sai seal oma ilusa vette hüppe kunstiga edvistada ka ja aplausi saatel on seda kohe eriti tore teha. Igal juhul oli tegu tõesti väga ägeda ja mitte üle rahvastatud kohaga. Soovitan kindlasti see üles leida, sest lisaks kosele ja basseinile, on see jõeorg ka muidu väga ilus.
19/20.01 Tätsasime taas Basse- Terre poolses osas, võtsime päikest Blage de Malendurel ja külastasime kohviistandust nimega Vanibel. Ma olin tohutult ärevil, sest tahtsin näha oma elu esimesi kohvipuid ja teada saada, mis moodi see meie kohvi siis sünnib. Lisaks muidugi vanilje, millest ma samuti suurt midagi ei teadnud. Pettumus sellest külastusest on tohutu. Ainult prantsuse keeles, kohutavalt palju rahvast grupis. Et Sa aru saaksid millest ta räägib, anti paberil inglise keelne tekst näpu vahele. Kahju küll, seda viisi oleksin võinud ka infot internetist otsida.
21.01 Sünnipäevaks La Desirades’e saarele
Ütle mulle, kes tahaks vabatahtlikult oma sünnipäeva hommikul vara tõusta, et ennast kohe kiirelt teele sättida? Mina loomulikult, ma ei malda eriti kohapeal olla ja nii me siis otsustasime, et teeme tiiru ka kõrval saarele.
Sinna saab kohalike praamidega, mis väljuvad Saint Francois sadamast paar korda päevas. Piletid maksid 25.- eur edasi tagasi. Sõidule kulub ca 45 minutit, sest saar asub kõigest 10 km kaugusel. Soovitan jääda laeva taha osas olevale välistekile, sees sured halvemal juhul diislihaisu kätte. Otse loomulikult lainetab merel korralikult ja mida eespool istud, seda rohkem loobib. Ma olen õnneks sellega harjunud.
Meile meeldib jala vantsida ja seetõttu mõtlesime, et rollereid ja muid sõiduvahendeid ei rendi ja teeme jala tiiru peale. Tagant järele ütlen, et tegelikult vist võiks ikka mingi sõiduvahendi sebida. Saar ei olegi nii väike, kui me alguses arvasime ja tõuse on ka omajagu, võtab palava päikese käes lõpuks energiast tühjaks.
Sellele vaatamata saime tohutult emotsioone, eelkõige muidugi varaanide näol, kes on selle saare uhkuseks.
Vaated muidugi on samuti ilusad ja värvilised majad tee ääres samuti. Rand ja vesi ei ole väga puhtad ja seda eelkõige selle punase mererohu tõttu. See on nii jälk kui see ujudes vastu tuleb või kui pead rannas vette saamiseks sellest läbi minema. Kokkuvõtvalt võib öelda, et külastus oli raha ja tulemist väärt
22-27.01
Kuna tundus, et enamus toredaid kohti on läbi kammitud, otsustasime, et alustame iga päeva rannas ja peale lõunat läheme erinevatesse kohtadesse matkama. Mõtteks oli siis võimalikult palju rannaäärt läbi jalutada. See oli briljantne idee, sest nii näeb palju ja saab ka jalutada. Loomulikult kuuluvad meie reiside juurde alati autoga sellistesse kohtadesse saamine, kuhu tavapäraselt pole mõtet ronida. Sai seda seegi kord katsetatud ja vahepeal ikka päris hullult. Üldiselt lähtume sellest, et kui Google Maps rada näitab, järelikult saab minna. Noh igakord ei saa, aga üldjoontes siiski. Seda korda õnnestus meil erinevatel päevadel ära näha sellised rannad nagu Anse A L’Eau, Plage de la Porte d’Enfer, Anse Salabouville ja nende juurde jäävad matkarajad. Kividel ronimine on äge, eriti kui ookeanilaine sust vahepeal üle käib ja asi kohati isegi ohtlik tundub.
Külastatud sai ka pealinna Basseterre’t. Kuna sattusime sinna suhteliselt õhtul, siis väga suurt rahva melu ei täheldanud. Küll aga tekkis seal pisut selline tunne, et saaks enne pimedat minema. Mulle avaldasid seal muljet eelkõige graffitid ja vanad majad, millel on olnud õnne uute vahel alles jääda.
Vaatamata sellele, et see saar on väga üle rahvastatud ja autostatud ja sealt ei leia väga iidset saare ajalugu, on seal siiski mõnus puhata. Kui keegi ütleb, et Grande Terre on igav, siis soovitan liikuda sisemaale, kus on ohtralt kitsaid mägiteid, ilusat loodust ja rohkem sellist kohalikku elu. Hinnad on päris üüratud ja seda korda jäid isegi kohalikud restoranid meist puutumata. Tegelikkuses maitses grossaint, õunapirukas, banaanid ja mandariinid nii hästi, et ei tulnud mõttesse restorani minna. Toidukaupluseid külastasime küll päris ohtralt.
Ja ühe ilusaima päikeseloojangu nägime ka ära. Selleks sõitsime Basse- Terre lääne poolsele küljele.
Väike ülevaade hindadest aastal 2019: Grossaint 1.- eur/ tk, banaanid 2.- eur/ kg, vesi 1 l 1.10, mandariinid 3.50 kg, mango 5.- eur/ kg, õuna pirukas 2.- eur/ tk, bensiin 1,35 l, pikk sai 1.- eur/ tk, ananass 3.- eur/ kg
Järgmiste seiklusteni, seniks kaitseme ennast üleliigse päikese eest!
