Maakleri töös on päris oluline panna selga õiged riided, sest olgem ausad, me ei tea mitte kunagi, mis meid täpselt ees ootab. Ja avapilt siin kohal on vägagi illustreeriv, sest üks õige maakler ei teeninda oma kliente mitte kunagi teksapükstes.
Mõned talved on meil olnud kohe päris lumerohked ja ilusad ja tuleb tõdeda, et suvila müüki ei kõiguta lume olemasolu mitte kuidagi.
Ühel sellisel kaunil talvepäeval suundusin rõõmsalt Salmistusse klientidele müügis olevat suvilat tutvustama. Õues oli kümmekond miinus kraadi ja selleks, et majja pääseda, pidin lahti saama aiavärava.
Ma ei hakka pikalt rääkima sellest, et aia ees olev tabalukk oli jäätunud ja selle pihus soojendamine ei andnud mingit tulemust. Olin veidi paanikas, sest pidin tegema kaminahju tule ja maja tutvustamiseks ette valmistama. Aga kui sisse ei pääse, siis mis valemiga seda teha? Maakleri tööga peab kaasas käima leidlikkus, sest kui Sul seda annet ei ole, võid erinevates olukordades hätta jääda.
Aia kõrguseks hindasin meeter ja viiskümmend, mis tähendas, et peaksin suutma ennast üle aiavärava vinnata. Ma ei taha pakkuda, mida mõtlesid naabrid, kui nad nägid mind pika talvemantli ja kontsasaabastega üle aia ronimas. Igal juhul mulle politseid ei kutsutud ja ehk ma ei tundunud sellel hetkel väga kriminogeensena.
Sain majja sisse, tegin tule alla ja valmistasin kõik klientide tulekuks ette. Mu peas ringles vaid üks küsimus, mis moodi kliendid majja pääsevad, kas pean paluma neil ka üle aia ronida? See on kindlasti paras huumori koht, aga olin tõsiselt mures. Ronisin uuesti üle aia ja püüdsin lukku lahti saada, no ei õnnestunud. Läbi pea käis mõte, et esimene klient on tuttav varasemast ajast ja meesterahvas, vast saab ka vajadusel üle aia ronitud. Ma ei pidanud pettuma! Priit, tubli poiss, enne kui üle aia ronis, otsis oma autost hoopiski abivahendid ja saime külmunud luku lahti. Olin südamest tänulik talle, sest temast järgmisteks klientideks olid peened vene prouad udupeentes kasukates ja tikkkontsades saabastes. Vot nende üle aia ronimist ma poleks ette kujutanud. Igal juhul võtsin luku tuppa sooja, tutvustasin huvilistele maja ja olin mõttes tänulik Priidule, kes olukorrale lahenduse pakkus.
Peale kliendipäeva lõppu oli meel rõõmus ja süda rahulik, suvila sai broneeringu, mis tähendas lisaks kõigele ka seda, et ilmselt ei ole vajadust seal mingi aeg käia. Panin kenasti asjad kokku, tuled kustu, lülitasin elektri välja ja asusin maja välisust lukustama. Käisin veel enne kontrollimas, kas aia saab probleemideta lukustada. Kõik toimis kenasti, kuniks ma maja ukse ees olevasse tabalukku võtme katki keerasin. Käis lihtsalt väike krõks ja läinud see oligi. Õnneks oli uks lukus, aga tere talv, mida ma nüüd siis peaksin peale hakkama, kui katkine võti on tabaluku sees? Egas midagi, peast käis läbi ka mõte, mida ma nüüd omanikule ütlen? Muuseas, hea maakleri üheks väga oluliseks iseloomu omaduseks on ausus. Seega ma lihtsalt helistasin talle ja rääkisin ausalt asja ära, mida muud ma oleksingi saanud teistmoodi teha?
Nädal hiljem läksin oma elukaaslase, uue tabaluku ja ketaslõikuriga muukima. Hea lukk oli see vana, läks ikka tükk aega, et see lahti saada. Küll aga ajab see kõik siiani naerma.
Ja miks ma alustasin sellega, et on hea pükse kanda? Eks Te ronige ise kitsasse kleiti või seelikusse riietatult üle aia.
