Sellest, kui suur on Tai või kui palju seal inimesi elab, ei hakka ma kirjutama. Seda infot on terve Google täis. Kirjutan hoopis oma seiklustest ja kogemustest, mis võivad kellelegi kasulikeks osutuda.
Miks me valisime sihtkohaks Tai? Ilmselt suuresti seetõttu, et 2019 a. ei olnud väga palju soodsaid pakkumisi, mis oleksid kõnetanud ja kuna olime seljahaiged, siis ei julenud ka pileteid osta. Nii siis sündis mõte teha viimase hetke reis. Koroona aitas omalt poolt kõvasti kaasa ja nii see Tai tuligi. Kasutasime esmakordselt TUI Swerige pakkumist. Stockholmi saime Mytrip.com kaudu soetatud LOT-iga. Taas esmakordne kogemus kasutada Nordicat. Tasuta piimakohvijook ja eesti keelt kõnelev kapitan, mida hing veel võiks ihaldada? Lend maandus Arlandas terminal 5-te ja sealt samast läks ka TUI lend edasi. Tegelikkuses oleks võinud isegi hilisema lennuga Tallinnast minna, aga kes seda siis ette teadis. Saime 4 h tagumikku laiaks istuda.
Lend Arlandast Krabile kestis 10 h ja 30 minutit. Lennuk oli puupüsti täis, aga mul oli kaasas kogu varustus, et ennast seal mugavalt tunda. Vägevad on need Dreamlineri lennukid, üsna mugavad istmed, seljatugi muuseas käib alla, padi ja fliis anti samuti mõnulemiseks. Ütlen ausalt, et nii maitsvat lennuki õhtusööki ei ole ma varem saanud. Igal juhul kiidan TUI teenindust väga.
Ette ruttavalt võin öelda, kui soetad kõige soodsamad piletid ja eraldi kohti juurde ei osta, siis üldiselt nad panevad siiski inimesed kõrvuti istuma. Krabilt Stockholmi lennates, kui Sa ei osta ise kohti juurde, ei saa teha internetis check-in’i. Pardakaardid saad lennujaamas dokumendi ( pass) alusel.
Kohale saime järgmisel hommikul kl 10.30. Võid julgelt arvestada, et lennukist välja saamisele, lennujaamas temperatuuri kontrolliks ja passi kontrollist läbi saamisele kulub 40 minutit.
27.02 Päev, mis rikkus igasuguse mulje Taist
Olin teinud eeltööd, aga tundub, et sellest võib jääda väheks, kui selgub, et üks tailane tahab Sul naha üle kõrvade tõmmata. Mulle tundus, et meil vedas, sest leidsime kohe tollitsoonist väljudes shuttlebusi leti, kust saime kiirelt info, et vajalik minivan viib meid Krabi bussijaama, kust saame kohe järgmise minivan’i peale, mis viib meid sadamasse, kust omakorda Ko Lantal tuleb sadamasse vastu järgmine minivan, mis toimetab meid hotelli. See kõlas just kui parim asi! Hind kokku 350.- THB ühele. Pidime olema Ko Lantal kl 15.00.
Kirjutan, et pidime! Me ei jõudnud sinna, sest bussijuht otsustas kogu ülejäänud seltskonna laiali jagada hotellidesse ja meid maha panna täiesti vales kohas. Selleks ajaks, kui ma taipasin, et meid ei toodud õigesse kohta, oli buss oma teed läinud. Ta pani meid suvalisse kohta, kus suvaline turismibüroo kaupleb piletitega. Olime sunnitud ostma uued piletid- minivan+ laev. Aga see van väljus alles 3 h pärast. Olime ise ka muidugi rumalad, et ootama jäime, aga no esimene kord Tais.
Panen kõikidele südamele- kontrolli asukohta, kuhu Sind viiakse.
Meie seiklused sellega ei lõppenud. Van korjas meid peale ja viis arvake kuhu? Loomulikult järgmisesse büroosse, kus olid järgmised korraldajad. See oli muuseas mere ääres, sadamas. Ma siis uurisin, et mis kell see praam läheb? Pidi minema kas kl 16 või 16.30. Väga tore, saab lõpuks minema! Kl 16 ei toimunud midagi, kl 16.45 juhatati meid ja veel kahte inimest vani peale ja teised ülejäänud ootajad teise vani peale, kuigi meie sihtkoht oli sama. Ja siis selgus, et me sõitsime lennujaama, et ühed inimesed maha panna ning siis alles sealt edasi Lanta poole. Ehk kokkuvõtvalt 6 h hiljem olime seal samas, kust alustasime. Mu närvid olid sellest jamast tõsiselt läbi ja ega sellega see asi ei lõppenud. Mingil hetkel jäi see van seisma ja meid kolme tõsteti teise vani peale, kus olid siis see sama ülejäänud seltskond. Tere tulemast Tai turism ja korraldus!
Mul ei ole kahju raisatud rahast, küll aga ajast, mis kõik sellele ära kulus. Olgu see minu lollus kõikidele teistele õpetuseks!
Ko Lantale saamiseks läbisime kõik temperatuuri mõõtmise ja lõpuks ometi olime laeval või siis nn sõidukite parvel. Jõudsime majutuskohta pilkases pimedas, õhtul kl 19.00, 4 h oodatust hiljem.
Soovitan selliselt, et ära lase van’i enne minema, kui oled kindel, et oled õiges kohas maha pandud.
Hotelli jõudes me just nii tegime. Andrus hoidis van’i juhti kinni kuniks mina läksin uurima, kas oleme õiges kohas. Selle päeva huumoriks on see, et hotelli juhataja teatas mulle minu küsimuse peale, et kas oleme õiges kohas, et ei, see pole õige koht. Ja siis hakkas naerma ja ütles, et jah, olete õiges kohas. Kas see on mingi Tai inside joke või? Selle hirmsa väntsutuste rohke päeva lõpetas hotelli pererahva poolt pakutud imemaitsev õhtusöök ja külalislahkus. Kõik ei olnudki kadunud ja oi, kui palju targemaks me saime Tai ärikultuurist. Meie sarnaseid oli seal nn turismibüroos küllaga, kes vales kohas maha pandi ja kelle pealt autojuht sinna toomise eest raha sai.
Meie majutuskohaks Lantal oli Lanta Para Hut, mille omanik Red oma perega. Absoluutselt soovitan, kui Sulle sobib olla merest 2 km eemal džunglis. Red on üks ägedamaid omanikke, kellega olen kohtunud ja nad teevad kõik selleks, et Sul oleks nende juures hea olla. Tema naine teeb süüa ja söök on niivõrd hea, et meil ei tekkinud kordagi mõtet otsida mingit teist kohta. Hind 8 ööks koos hommikusöögiga maksis 211.- EUR. Kasutasin booking.com site.
Meie kulud olid 350.- THB asemel 580.- THB nägu. 80.- lennujaam Krabi bussijaam, kuhu me ei jõudnudki, 400.- Ao Nangist Ko Lantale + 100.- , et meid hotelli viidaks.
28.02 Vaat kus lugu, ma ei upugi
38 h üleval ja ajavahe tähendavad magamist nagu nott, ei seganud meid ei kuked ega muud öölinnud. Hommikul ootas suurepärane hommikusöök. Selles majutusasutuses oli pakkuda 5 erineva variandi vahel, kõik need olid ääretult maitsvad, kohv hõrk ja kange. Puhkus Lantal võis alata.
Tänaseks otsustasime lihtsalt nautida ja võtta rahulikult. See tähendas 2 km jalutuskäiku mere äärde, sest majutus sai valitud sisemaale, eemale autode kärast. Päev möödus rannas Klong Nin, kus oli imeks pandavalt vähe rahvast. See on ilus ja pikk rand, kuid mõnes kohas segamini kividega. Tuleb olla ettevaatlik ja leida õige koht vette minekuks. Üldiselt tundub, et enamuses randades on mingi osa kivine.
Mina, kes ma tavaliselt vees ei ole teatasin, et ma ei tule siit enam välja! Ja muuseas, ma avastasin elus esimest korda, et vesi kannab mind. Tavaliselt ma alati upun. Absoluutselt eneseületus, leida end nii sügavast veest, kus põhja ei näe ja ilma päästevestita. No täitsa napakaks on see Tai mind muutnud! Nüüd ma naudin kokteile ja sooja ja vees vedelemist ja kirjutan palmi all neid samu memuaare.
Siinsetest õhtusöökidest võiks kirjutada täielikult eraldi loo, sest need on lihtsalt ülimalt võrratud. Ilmselt mängib siin rolli ka see, et me päeval ei söö, ajan läbi mangosmuutiga. Aga õhtuti ma õgin nagu loom.
29.02 Mootorrattur hiired Lantal
Kipun ennast igal reisil kordama ehk siis põlen esimese päevaga nii ära, et ei saa ennast katsuda ega riideid selga panna. Seega siis olid järgmised päevad sisustatud varjus olemisega. Ranna unustasime kohe mitmeks päevaks. Rentisime majutuskohast rolleri kolmeks päevaks ja alustasime saarega tutvumist. Rolleri rent maksis 200.- THB päev. Kas mootorratturhiirtel olid nimed ka? Kui mitte, siis on nendeks praegusel momendil Krista ja Andrus. Ma olen hull rolleri pelgur ja need esimesed sõidud on alati sellised teosammul liikumised. Õnneks võib öelda, et kogu saare liiklus on suhteliselt rahulikus tempos ja keegi ei taha sust kogu aeg üle sõita nagu meil kombeks. Ühesõnaga, väga julge on sõita! Ilma rolluta ei jõua eriti kuskile. Saar on küll väike, aga mitte nii väike.
Edasi sõitsime sinna, kuhu tee viis ehk Pirate beachile, mis oli ka selle tee viimaseks kohaks. Sinna on ehitatud ägedad hütid, kuid ei midagi enamat. Rand kivine ja ujuma ei kippunud.
Kimasime tagasi, et võtta järgmine saare ots. Muuseas, vahepeal soovitan võrri paaki ka vaadata, et Sa ei avastaks ennast in the middle of nowhere ilma kütuseta. Meiega nii juhtus loomulikult. Keset kõige hullemat kuumust avastasime, et see aparaat ei liigu enam ja pole õrna aimugi, kus asub lähim bensukas. Nad õnneks müüvad kütust ka pudelites ja tundub, et tee peale jäämine on tavaline nähtus. Aga see teadmine meid ei aidanud, aitas üks vastu sõitnud külamees, kes võttis Andruse kaasa, viis 2 km eemale, kus bensu müüdi ja tõi koos bensuga tagasi. Teenuse eest raha ei küsitud, pakkusime küll.
Õhtusest suplusest me siiski ei raatsinud loobuda ja nii siis käisime vett nautimas juba tuttavaks saanud rannas.
01.03 Küll küllale liiga ei tee
Kuna endiselt päikese kätte ei saa minna, otsustasime külastada lähedal asuvaid koopaid- Mai Kaew Cave. Sinna ilma giidita ei saa ja ole valmis, et giid ei ütle ühtegi muud lauset peale selle, et ole ettevaatlik, et pead ära ei löö. Matk ise kestab kokku 2 h ja maksab 200.- THB nägu. Haara kaasa kindlasti vesi. Kui oled klaustrofoobik, jäta parem käimata. Pane selga riided, millest määrdudes kahju pole. Olime tagasi jõudes korralikud tolmuaffid. Meile kohaselt kandsime plätusid, aga ilmselt oleks kinnistes jalanõudes vähe mugavam turnida. Koobastes ronid mööda redeleid ja käike, mis on kuni 1 m läbimõõduga ja roomamine on garanteeritud ka väiksemale inimesele. Koopas on ämblikud ja ronides on päris rõve, kui käsi kogemata nende kõrvale peaks sattuma, rääkimata peale toetumisest. Nahkhiired on seal samuti, õhku ei ole ja ülimalt tolmune. Samas on väärt kogemus, kui pole varem kuskil ägedates koobastes käinud.
Õnneks oli meil ööbimine lähedal ja tegime kiire pesu ja siis saare otsas olevasse rahvusparki- Mu Ko Lanta National Park. Sinna viib päris mägine ja kurviline tee ja kui rollu sõitu ei valda, võib minna millegi muuga. Tee peale jäävad muidugi imeilusad rannad. Osadesse saab lihtsamalt, teistesse tuleb mööda treppe omajagu laskuda.
Rahvusparki on tasuline sissepääs 200.- THB nägu + rolleri eest lisaks 20.- THB inimene. Soovitan sõita sisse rolleriga, 500 m langust võib pärast tagasi tulles päris raskeks vantsimiseks osutuda. Sealne matkarada koosneb paljudest treppidest ja ilmse koonerdamise tulemusena on astmete vahed väga kõrged.
Mõnel lühijalgsel nagu mina näiteks, annab nendele ikka astuda. Rada võtab kõvasti võhmale ja kui midagi muud tarka oma ajaga pole peale hakata, võib selle läbi teha. Ja nagu öeldud küll küllale liiga ei tee ehk päeva sammude arv kasvab seal jõudsalt. Pigem soovitan käia tuletorni juures imetlemas ilusaid vaateid. Seal asub ka üks ilusamaid randasid, mida Lantal läbi käisin. Tasane vesi, väga puhas, puuderjas liiv ja vesi läheb päris kiiresti sügavaks. Kive ei ole ja päikese eest saab kalju taha või puude alla varju minna. Imetlusväärne koht, soovitan kindlasti külastada! Ahjaa, seal kohtab ka haruldast ahviliiki, kellega tuleb wc-d jagada.
Päikeseloojangut vaatasime Khlong Hin rannas. Pikk, suhteliselt räpane ja laavakivine. Ujuma ei kutsunud. Kohalikele aga tundus väga meeldivat. Pimedas sõites või tegelikult üldse sõites on mõistlik silmad lahti hoida, sest “pärtapellasid” ( ahve) on seal päris palju liikvel. Kus juures neid alla ajades mingit trahvi ei kaasne, lihtsalt üks ahv vähem, aga sellegi poolest ei ole tore kedagi alla ajada.
02.03 Ko Lanta Yai
Kui kedagi huvitab, siis nahk ikka veel valutab ja randa päikest võtma ei kipu. Nüüd on lisaks ka jalad ära kärsanud ja alustasime päeva mulle pikkade pükste otsimisega. Lasteosakondadega on teeäärsetes putkades kehvasti ja nii olin sunnitud ostma suuremad. Kompliment ei jäänud mehe suhu kauaks- arvas, et hakkan vanamutistuma. Aga mida Sa teed, kui kaasas olnud retuusid on nii paksud, et 36 kraadises kuumuses ei kannata nendega olla.
Ja nüüd siis juba teisele saare poolele- Ko Lanta Yai! Kas tasub minna? Kui on igav ja midagi muud pole teha ja tahad näha, millise rämpsu sees elatakse, siis siin on midagi just Sulle! Randasid sealt ei leia, on vaid mangroovi salud ja kivine, kohutavalt prügine mere äär. Kus juures tuleb tõdeda, et ma ei ole oma elus varem näinud nii palju katkiseid pudelikaelu. Omamoodi elamuse saab siiski ühelt saare poolelt teisele sõites, mida ühendab uhke sild. Sellelt on päris ilusad vaated.
Vaated pisikestele saartele on samuti lummavad, aga lõpuks on need kõik ühesugused ja uudsus kaob ära. Matkata seal väga ei julenud, sest ämblikke ja madusid kohtas ka asfaltteel, rääkimata siis võsast. Kui aga hindad ekstreemsust, soovitan küll! Mulle meeldis seal see, et kui meil kasvavad puud põllu peal, siis seal kasvavad need meres.
Õhtu lõpetasime taas oma rannas. Otsustasime enne pimedat tagasi minna ja tänase õhtusöögi varem ära teha. Vaja oli veidi tööd teha. Tagasi minnes selgus, et maja perenaine oli haiglasse läinud ja seal õhtust süüa ei saanud. Läksime tagasi linna peale laiama. Õhtustasime kohalikus urkas, mida soovitasid seal just söövad teised turistid. Toit maitses täitsa hästi, oli hinnalt kallim ja portsjon väike. Eks meie majutuskoht oli meid heaga ära hellitanud. Võtsime lisaks tänavalt banaanipannkoogid ehk rotid ja neid soovitan küll proovida, lihtsalt tõsiselt head! Maksis 50.- THB/ tk, kana varras oli 30.- THB/ tk.
03.03 Täna ma vingun
Saar hakkab vaikselt igavaks muutuma. Otsustasime minna lõuna suunas ja käia ära Nui beachil. Sinna saamiseks tuleb läbida kenake mäest alla ronimine. Muidu nagu rand ikka, puhta vee ja olemisega ja silmale ilus vaadata, kui välja arvata, et DJ ei suutnud ära otsustada, mis muusikat lasta.
Midagi märkasin veel ja seda mitte ainult seal. Kui räägitakse, et vene rahvus teeb kõva lärmi, siis võrrelge neid prantslastega. Need on palju hullemad.
Praeguseks on hakanud häirima ka asjaolu, et justkui tahaks rannas aega veeta ja vaadet nautida, aga seda saab teha vaid lauspäikese käes, sest pole ei puid ega varjualuseid, kuhu päikese eest peitu pugeda. Ja kui edasi vinguda, siis liiv on nii kuum, et sellel paljajalu kõndida ei saa.
Varju leidsime teisest rannast ja seda selliselt, et tee ääres, mäe otsast vaatasime, kas on puid või kohta, mis varjaks ja selle järgi otsustasime, kuhu minna. Mingitel hetkedel tekivad varjud ranna ääres seisvatelt kaljudelt ja eks seda pelgupaika kasutatakse ohtrasti ära. Seda korda siis kaitses meid Kantiang beach.
Sealne rand on pealt näha ilus, aga vesi on must ja läbipaistmatu. Edasi tagasi sõeluvad paadid ei tee asja paremaks. Seal me vette ei läinudki, lamasime, pikutasime, mina kirjutasin ja Andrus lasi “raskest päevast” silma kinni. Ujumas käisime siis taas majutuskohale lähimas rannas- Klong Nin.
Rääkides tänasest lõunast, siis käitusime nagu tõelised rotid ja ostsime omale söögi 7/11 poest. 2 pk kiirnuudleid, 1 suur õlu, 1 joogijogurt, 2 ananassipirukat ja 3 pk vahvleid. Kuum vesi on poes olemas ja pole mingit probleemi omale üks kiire eine valmistada. Õlu 51.-, joogijogurt 10.-, nuudlid 11.-/ tk, saiake 10.-, vahvlipakk 5.-. Poest saad kõike, mida hing ihaldab!
04-05.03
Kui kedagi huvitab, siis esimene nahk on maha tulnud ja mina vedelen enamuse ajast puu all. No hästi natuke lasen päikesel enda peale paista, sest muidu tulen valgena koju tagasi ja seda ei saa ometigi lubada. Mõnus on see vabaaeg ja kirjutamine. Ma nimelt kirjutan kõik vihikusse käsitsi ja siis hiljem trükin arvutisse. Pikendasime ka rolleri renti, sest nii on lihtsam saada punktist a punkti b. Ühe terve päeva vedelesime taas Klong Nin rannas selle sama puu all.
Enne saarelt lahkumist käisime ära ka kõige kuulsamal rannal- Long Beach’il. Isegi õhtusel ajal on seal rohkem rahvast koos, kui teistes randades kokku olen näinud. Aga tegu on ka tõesti ilusa rannaga, kus liiv on valgest korallipulbrist, vesi puhas ja läbipaistev ning läheb üllatavalt kiiresti sügavaks. Ma ei tea muidugi, mis seal toimub mõõna ajal, sest siis ma sinna ei sattunud. Kui inimhordid ei sega, tasub seal kindlasti aega veeta.
Ko Lantast kokkuvõtvalt
Hea koht vaiksemaks ranna puhkuseks, kui Sa just ei maandu Long Beach’i äärde, kus rohkem rahvast ja suurem melu. Terveks päevaks randa minnes võta kaasa vari, mille alla varjuda. Hinnatase saarel on suhteliselt ühtlane, veidi kõrgem Long beach kandis ja teistes rohkem turistikates. 7/11 poest leiad vajadusel kõik kaubad, sest valik on hea. Trippe teistele saartele ei teinud, kuid sõbranna kes samal ajal Lantal oli, ütles, et kauplesid 4 saare tripi hinna 1500.- -lt 1190.- -le.
Vaatamisväärsusteks koopad, old town, rahvuspark ja elevantide hoiukodu( Kui ma ei eksi, oli selle maksumus 65.- EUR inimene). Samuti on seal koht elevantide safari jaoks, aga seda ma looma armastajana ei soovita. Vihmasemal perioodil külasta koske. (Märtsis on see nt täiesti kuiv). Mulle meeldis, et kotkad on seal igapäevaselt tiirutamas.
06-09.03 Siit me tuleme Koh Jum ja Koh Pu
Üks saare lõuna osa, teine põhja osa. Kohalikku elanikkonda ca 2000 tk. Saarele pääsemiseks tuli võtta Lantal Saladan Pierilt praam Krabile. Piletid organiseeris meile majutuskoha omanik Red. Piletite maksumus 450.- THB inimene. Tähendas see siis seda, et veokastitakso võttis meid hommikul kl 7.30 peale ja viis sadamasse koos teiste kokku korjatutega, kust omakorda siis praamile pääsesime. Tore on see, et üksteise kõrval seisab kohe hulgi praame ja seltsimeeste jagamine õigetele praamidele tehakse juba sillal. Õnneks ei ole vaja ise mõelda, Sind silditatakse ära ja siis hakkad aga ühest paadist teise ronima, kuniks Sulle öeldakse, milline on see õige.
Merereis kestab kokku ca 45 minutit, mille järel vahetad merel praami longtaili vastu. Vahetuse käigus tasub väga täpselt jälgida neid juhiseid, mida on andnud Sulle Sinu hotell ja mitte neid, mida annab Sulle praamis olev järjekordne turistibüroo esindaja. Sattusin seal temaga vaidlusesse, sest talle ei meeldinud, et jäin endale kindlaks, millisesse vastu tulnud paati ronida. Hea, et meil oli see esimese päeva “sitt” kogemus, sest vastasel korral oleksime endid naiivselt leidnud ei tea kust.
Mille järgi Sa õige paadi valid? Nendel on peal resortide nimed, nii lihtne see ongi. Ja kui Sulle majutuse inimene ütleb, et tule Suure Tõlluga randa, siis Sa lähed sellega, mitte Ormsö või Tiiuga.
Meie bungalo omanik Anit tuli meile kenasti randa vastu ja saime kohe majutusse sõites ka väikese saare tripi ja soovitused, kus süüa, kuhu minna. Longtaili pilet randa maksis 100.- ühele.
Koh Jum on võrratult ilus väike saar, tunduvalt rohelisem, kui Lanta, puhtam, hoolitsetum ja loomulikult veel vähem rahvast. Siiski on saar piisavalt suur, et siin roller rentida ja erinevaid saare osasid avastada. Meie jaoks oli kõige sümpaatsem Coconut beach, mis jääb suhteliselt eraldatud kohta ja tänu millele on seal ka väga vähe inimesi. Puude ja põõsaste alune ei ole puhas, aga liiv see eest on. Vees kivisid mõned üksikud ja läheb väga ruttu sügavaks. Samas mõõna ajal tuleb omajagu kõndida ja ettevaatlikult, et ei astuks peale jõhkralt suurtele meritähtedele. Igati põnev ja äge koht! Ja ilusat päikeseloojangut näeb sealt samuti. Selle juures on ka majutusasutus, aga kui just väga üksildast ja teistest eraldatud kohta ei otsi, siis ma sinna ei jääks. Natuke liiga kaugel, et edasi tagasi sõita. Samas jälle väga romantiline ja mõnus! Kui majutust valida, siis pigem saare keskosast lõuna suunas ja kindlasti saare lääne poolsemale küljele. Magic beachi juures on samuti majutuskoht ja kui naudid loodust ja naturaalsust ilma ühegi tänapäeva mugavuseta, siis on seal vägagi ägedad mere äärsed tormidest räsitud hütid.
Saare lõuna poolses otsas on kilomeetreid pikk rand, mille esimeses osas on võimalik ujuda, kuid mida rohkem põhja poole, seda kivisem. Algab see Andaman beachiga ja lõppeb Golden Pearl beachiga. Väljaspool mõõna aega läheb vesi kiiresti sügavaks, on puhas ja selge, liiv on mõnusalt pehme ja puuderjas ja rannas on piisavalt puid, kuhu päikese eest peitu minna.
Rannad on enamasti saare läänepoolsel küljel, teisele poole jäävad mangroovisalud ja mõõna ajal meeletud liiva/ mudaväljad. Aga need on tõeline vaatamisväärsus, no vähemalt minu jaoks, kes ma olen lihtsalt sügavalt imestunud nii suure tõusu ja mõõna üle. Mõõn algas tavaliselt kuskil kl 12 paiku, kõrghetk oli kl 15-17, peale mida hakkas uuesti tõus. Kui lähed mõõna ajal nn merre jalutama, siis arvesta, et tõusu ajal tõuseb vesi sekunditega. Ühelt selliselt mõõnaga rannalt leidsime tohutul hulgal meritähti. Ma polegi neid varem elusast peast kohanud, väga äge!
Meie majutuskoht oli seda korda taas džunglis ( Baan Baan Suan ). Hind 4-ks ööks maksis 52.- EUR. Majutuse broneerisin läbi Airbnb ja kuigi see jäi merest eemale, oli see ülimalt äge kogemus. Anit, majutuskoha omanik- ütlemata tore mees ja valmis Sinuga alati vestlema. Tõeliselt hoolitsev. Tema käest rentisime ka rolleri, mille hinnaks ta pakkus 190.- päev, kuid maksime talle ikkagi 200.-.
Ööd dzunglis tähendavad muidugi tohutul hulgal erinevaid hääli ja ole valmis, et astud öösel vetsu minnes mõne konna laiaks, no mul jälle juhtus nii. Või siis ehmatad geko peale, kes üle varvaste jookseb. Hommikuti on ämblikud ja omavahel riidu kiskuvad ahvid garanteeritud. Nõrganärvilistele see koht vast ei sobigi. Eks ma käisin ka ülimalt ettevaatlikult peale seda, kui ma konna laiaks astusin…. uuuh… jube siiani mõelda…., aga koht on ikkagi äge!
Käisime saarel läbi kõik rannad. Põhja poolses otsas, kus asub The Rock terrace, on rand kivine ja ujuma pääseb ainult pontooni pealt. Kuulus Magic beach jäi mulle mõistatuseks- sinna pääseb suhteliselt katsumustega, vaade on ilus, kuid vette pääs väga keeruline, kivid igal pool. Seega võib kokkuvõtvalt öelda, et üks hea rand on saare ühes ja teine teises otsas.
Söögikohti on palju ja erineva hinnatasemega, aga odavam, kui Lantal. Kuna meil majutuses süüa ei saanud, siis sõime väljas nii hommikut, kui õhtut. Hommikusöök ca 120.- ja valida oli erinevate komplektide vahel. Lantal maksis hommikusöök 140.-, aga seda ka majutuskohas.
Soovitan proovida kanavardaid, mida meie ostsime Ko Jum Hosteli vastas oleva poe eest, kus üks kohalik neid grillis. Varda maksumus 10.-. Neid siis tehakse seal õhtuti. Ülimaitsvad!
Koh Jumi jaoks piisab neljast päevast, siis võib edasi trippida. Tõeliselt rahulik ja vaikne, väheste inimestega koht! Vaatamisväärsusteks on seal ainult ja ainult loodus. Kui oled julge, võid harrastada metsas jalgsi matkamist. Meie veetsime enam jaolt oma aja ringi sõites, mere ääres mööda randasid matkates, supeldes või päikest võttes. Kuna nii sama ei viitsi kogu aeg vees püsti olla, praktiseerisin laeva hukkumist ja Robinson Crusoe’t üksikul saarel. Tarisin nagu tõeline nais Kalevipoeglane palgi vette ja ujusin. Pardon, päike ajab peast ogaraks!
Meie järgmine sihtkoht oli Phi Phi. Praami piletid ostsime Ko Jum Hosteli kõrval olevast poest. Ole valmis, et Sulle tahetakse ikka ja jälle müüa esmalt kallimat ehk siis privat boati ja siis alles odavamat. Maksis 350.- inimene. Selle eest korjati meid hommikul peale ja viidi sadamasse, silditati ja pandi speedboati peale. Praam Phi Phile läheb hommikul kl 8.30 ja on kohal kl 10.00, ehk siis meresõidu lõbu on 1,5 h.
Väga soe soovitus: Pildista ALATI ostetud piletid üles! Kui käid ühe turismibüroo käest teise kätte, siis esimene kipub piletid ära korjama, aga järgmine tahab sellele vaatamata Su piletit näha. Või kui autojuht võtab pileti ära, siis praami tegelinski tahab seda ka näha. Ja kui Sul seda pole, siis kas jääd maha või ostad uue.
09-11.03 Phi- Phi saar
Olgu kohe öeldud, kui oled nautinud rahu ja vaikust ja vältinud inimmasse, siis sellel saarel on seda pea võimatu teha. Kontrast eelmise saarega oli nii suur, et võttis jupike aega arusaamaks, et ei saagi enam mängida Robinsoni üksikul saarel, vaid tuleb võitlust pidada maalapikese pärast rannas, kuhu ennast kummuli keerata. Alguse emotsioonid olid väga jubedad!
Kas tead, et Phi Phil on sisenemisel turismimaks 20.-THB inimese kohta? Ma ei tea, kas meil oli see juba hinna sees, aga Koh Jumilt tulles me seda eraldi ei tasunud. Tasusid need, kes tulid praamiga Phuketist ja Krabilt.
Saime varem majutuskohta sisse ja tegime kiire duši ja siis avastama. Tegelikult oli meil hommik söömata ja nii me siis otsisime hoopiski kohta kus süüa. Viimased hommikud olin söönud kaerahelbepudru banaanidega ja ega seegi kord erinenud millegagi. Hinnad rabasid muidugi jalust. Tere tulemast turisti piirkonda!
Kas teadsid, et Phi Phil ei rendita turistidele rollereid ja ainukeseks liiklusvahendiks on Su enda jalad või taxiboat’id, millega ühest rannast teise kärutada?
Esimene päev sai veedetud Loh Dalum beachil. Nagu öeldud, väga palju rahvast ja vesi pole kõige puhtam, aga milline värv? Seda peab ise nägema, meenutas Maldiive. Muideks, mõõna ajal unusta ujumine ära, kui ei ole just soovi muda sees ennast mäkerdada. Vesi lihtsalt kaob ära. Seal oli isegi hullem mõõn, kui olin eelnevatel saartel näinud.
Peale rannas vedelemist otsustasime õhtust päikeseloojangut vaadata kuulsatel viewpointidel. Eks kõik arvavad, et see aeg on selleks kõige parem ja oh seda rahvamassi seal üleval. Aga nähtud see sai, loojang samuti ja eks ta päris kaunis oli. Üles viib asfalteeritud rada vaheldumisi treppidega ja ütlen ausalt, et ega sinna lihtne minna polnud. Olen küll suhteliselt heas vormis, aga astmed on kõrged ja tõus päris järsk, keskpäevase kuumaga oleks ilmselt täielik piin. Võta aega, et rahulikult minna, kui Sul just õhtune trepijooksu trenn tegemata pole.
Õhtusöögi kohti on sellel saarel meeletult nagu ka rahvast, aga nagu juba hommikusöögi kohta sai öeldud, hinna ja toidu kvaliteedi ja koguse vahe ei ole küll omavahel tasakaalus. Hinnad on tõesti päris palju kõrgemad ja portsud väiksemad kui Koh Jumil ja Lantal. See teadmine ei teinud kahjuks me kõhtu täis, nii, et sõime siis seda ülehinnatud pahna.
Phi Phi on ka pidutsemise saar ja vaatamata meie “vanurlusele” otsustasime sellele pilgu peale visata. Kui mõtled, kust see leida või kus on õige koht, siis sea sammud mere äärde selles suunas, kust kuuled kõige kõvemat tümakat. Peod toimuvad Loh Dalum beachil. Mulle meeldis tuleshow ja seda soovitan küll vaatama minna, täitsa omaette elamus. Üldiselt algavad need õhtul kl 21.00 mõnes rannabaaris. Peale show lõppu saad ise osaleda limbos ja teha muid jõu- ja ilunumbreid. Kindlasti ei saa märkimata jätta, et alkohol voolab ojadena ja issanda loomaaed on kirjumast kirjum. Kokkuvõtvalt tasub kindlasti üle vaadata ja miks mitte ka ise osaleda.
Selle saare elutempo on täiesti teine- magatakse lõunani, siis uimerdatakse randa, siis juba peole ja siis jälle magamine lõunani ja nii edasi. Meie muidugi ei tulnud selles tempos olema ja olime hommikul 8 üleval. Teiseks päevaks võtsime ette jalutuskäigu Long beachile. Kui vähegi jaksad jala liikuda, siis kasuta võimalust. Ilusad vaated kompenseerivad kõndimise raskused. Long beach on ilus, vesi puhas, jahedam kui mujal ja läheb väga kiiresti sügavaks. Ja paadid ei uha nii hullusti edasi tagasi. Rahvast ka õnneks vähem kui Loh Dalum beachil.
Mõned tunnid päikest ja otsustasime liikuda edasi saarel olevaid teisi kohti imetlema. Et longtaili pilet soovitud randa maksis 1000.- üks ots, võtsime jalad selga ja hakkasime aga kõmpima. Keskpäevases kuumuses pole see muidugi kõige targem tegu, aga millal me enne oleme tarkusest lähtunud, vaja on ju avastada. Kõndisime siis kenasti üle mäe teisele saare poolele, kus võttis vastu ülimalt ilus, ülimalt valge ja väga pikk rand- Loh Moo Dee beach. Kuna sinna on tõesti omajagu maad kõndida, siis oli seal väga vähe rahvast. Mõõna ajal võimatu ujuda, sest selleks ajaks, kui oled jõudnud sügavasse vette, oled ennast haiglasse vigastanud. Lihtsamas keeles öelduna, üks korallimeri, millest pole võimalik palja jalu üle saada. Meie jõudsime enam vähem enne päris mõõna tippaega ja nii õnnestus siiski suplemist nautida. Aga sellele vaatamata oli vaja kaldast päris kaugele kõndida.
Suplus ja jahutus tehtud, mõtlesin mööda mere äärt edasi kõndida ja vaadata, mis on nurga taga peidus ja siis järgmise nurga taga ja siis ülejärgmise. Mõõna ajal on seal väga mõnus kõndida ja saab randadesse, kuhu muidu pääseb ainult paadiga. Nii me siis seal kõndisime ja avastasime saare ilu ja võlu ja valu. Nii mõneski kohas oli tsunami oma töö teinud. Kahju kohe vaadata. Rannad on muidugi sellised, kus mõõna ajal ujuda ei saa.
Kindlasti oleks põnev teha jala tiir peale tervele saarele, aga kuna mõõn kestab loetud tunnid, siis tuleb selleks võtta mitu päeva ja arvestusega, et sama teed tagasi ei tulda.
Meil sai mõlemal kahel Phi Phil oldud päeva jooksul tehtud üle 25 000 sammu ja olen rahul, et nägime ära ka selle täiesti teise elutempoga saare. Rohkem ma sinna ei kipu. Paaditrippe me seal ei võtnud, kuid nt Ton Sai pierilt Long beachile maksis 100.- nägu.
Phi Phil ööbisime ranna melust eemal- Daring Double Phi Phi. Broneeringu tegime läbi Airbnb ja seal sai küll otsustavaks hind. Tegu oli stuudio toaga, mis asus hotellikompleksis. Kõik vajalik oli olemas, soe vesi, normaalne voodi, wifi( jagatakse sisse registreerimise päeval al. kl 15.00. Koodi, mida jagatakse, saab kasutada ühes seadmes, millega omakorda ühendust jagada ei saa). Kui veab naabritega, saab rahulikult magada. Mis teeb koha mõnusaks, on bassein ja põnevust pakub hotellis elav hobune. Väga pikalt ei tahaks seal siiski peatuda. Hind kaheks ööks oli kokku 112.- EUR. Arvestades teiste ööbitud kohtadega, väga krõbe hind.
Phi Philt suundusime edasi Krabile. Tavapraamid käivad iga päev 2x päevas, kl 10.30 ja 15.30. Lisaks siis erinevad privat paadid ja speed paadid. Praami pileti saad soetada tänavalt, igast turismiputkast hinnaga 350.- THB nägu. Pilet on lahtise kuupäeva ja kellaajaga ehk lähed siis kui süda soovib, ei ole vajadust piletit muuta või vahetada. Selle hinna eest toimetatakse Sind ka Krabil asuvasse hotelli.
Ole sadamas kohal 0,5 h varem. Kõnni mööda silda kuni turismibüroo töötajateni, nad istuvad seal kenasti kõik järjest reas. Näita oma piletit, saa vastu kleeps ja seejärel suundu juba õigele praamile. Praam sõidab 2,5 h ja pole vahet, kuhu sadamasse Sa Krabil satud, Sind jagatakse saabudes kai peal gruppidesse ja siis omakorda van’idesse, mis viivad õigesse hotelli. Arvesta, et laiali jagamine võib võtta aega ja jõuad hotelli tunnike hiljem.
Krabi townis ööbisime Krabi River side hotellis. Hind üheks ööks maksis 20.- EUR ja broneeringu tegime läbi Booking.com. Hommikusöök oli 4.- EUR inimene ja selle ostsime kohapealt. Täitsa mõnus koht, tuba ja tingimused olid suurepärased, kuigi meie aknast oli vaade tänavale. Ööbimiseks enne lennujaama minekut siiski ülimalt mugav. Võtsime hotellist ka privat transfeeri lennujaama, vältimaks hommikul solgutamist ja ekslemist ja olla kindel, et meid ikka lennujaama viiakse. Hind oli 300.- THB. Bussiga oleks saanud 180.- ga, aga mugavus kaalus meie jaoks hinna üles. Hotelli manager isiklikult viis meid ära.
Hotell sai nimme võetud Krabi nightmarketi lähedusse, et see üle vaadata. Kui rääkida hinnatasemest, siis sinna oleks võinud sööma jäädagi. Väga soodne ja väga lahe kogemus. Shaked 25-35.- THB, rotid 25-35.- THB, praed 60-120.-THB, praed kalaga ca 200.- THB, mango stick ricega 50.- THB. Soovitan see koht kindlasti üle vaadata ja süüa nii palju erinevat, kui sisse mahub!
Mida veel Tai kohta – esimese raha vahetasime lennujaamas, kurss veebr 2020 oli 33.40. Raha vahetamise pärast ei maksa muret tunda, igal pool on see võimalik, Koh Jumil sai seda nt hosteli kõrval olevas poes teha. Sularaha automaati ma seal ei märganud, aga võimalik, et oli tegelikult olemas. Lantal kõikus raha kurss 33.90- 34.90 vahel. Kõige parem kurss oli Phi Phil- 35.-.
Kütuse hinnad erinevates kohtades olid järgmised: Bensiin 91 Ko Lanta bensukas 26-28.- l, pudelis 40.- l, Ko Lanta Noi tanklas 44.- l, Ko Jum nii tanklas, kui pudelis 40-46.- l, Krabi 23.- l.
Kas ma läheksin Taisse tagasi? Kindel jah, aga siis juba järgmistele väikesaartele. Nende elu on ehedam ja kulgeb neile omases tempos, mis tundub ka mulle paremini sobivat. Tegelikult on Tail igale ühele midagi pakkuda ja avastamisrõõmu on küllaga. Suurepärane 2 nädalane puhkus!
