30.06- 01.07 Sellel lool on oma eellugu sellest, kuidas üks inimhing karjus purjetamise järele ja kuidas ta muudkui unistas ja unistas erinevatesse kohtadesse purjetamisest ja kuidas mitte miski ei tahtnud minna soovitud suunas. Aga ta ei loobunud kunagi uskumast ja klišee „Unistused täituvad“, sai tõeks.
Gotlandile purjetamise ettevalmistus sai alguse paar kuud varem ja kuigi vahepeal tundus, et kogu korraldus läheb kaasreisijate mitte leidmise nahka, ma nad siiski läbi raskuste leidsin ja ära suutsin rääkida.
Marge, Kaido, Vilve, Merlin, Kärt, Pille, Imre ja purjeka Christella kapten, Lauri.
Kes veel ei tea, siis purjetamise juures on üheks kõige olulisemaks detailiks ilm. Sa võid teha oma plaane nii palju kui tahad, aga kui ilm ikka peedistab, siis pole valikut. Planeeritud väljumine 1. juuli hommikul muutus korraga öiseks väljumiseks 30. juunil. Samuti läks aia taha planeeritud vahepeatus Kärdlas. Ja kõik see kokku tähendas, et me sõidame otse Gotlandile.
Mul oli kogu korraldusest selline pinge, et ma ei suutnud isegi otsi andes veel mõista, et see ongi nüüd käes ja ma tegelikult nüüd lähengi.
Väljusime Haven Kakumäe sadamast kl 03.46, vastu kohe ärkavale päikesele teadmisega, et järgmised 36 tundi veedame merel. Ausalt öeldes on vahel hea ja kasulik mitte tajuda aja pikkust. Õhkkond purjekal oli ülev ja ootusärevust täis. Pool päevast möödus mõnusalt ja rõkkav naer ei tahtnud lõppeda. Lõunaks sai selgeks, et rummi sai Neptunile liiga vähe välja valatud ja tuuletaat ei kavatsegi antud lubadust täita.
Algas okseralli, millest võtsid osa peaaegu kõik osalejad. Mul oli täiesti ok olla, kuniks ma otsustasin, et panen hetkeks silma kinni ja proovin ära oma vöörikajutis magamise võlud. Ütleme nii, et kui voodis lamades veedad enamuse ajast lae all ja sinu ja voodi vahel haigutab tühjus, kus kord tunned ennast sulgkergena ja siis jälle oled surutud tonnidena näiva raskusena voodi külge, kus enda paigal hoidmiseks on vajalik suruda käsi madratsi ja seina vahele ja jalad vastu teist seina, siis see pole päris normaalne viis välja puhkamiseks. Alguses oli naljakas, lõpuks tundsin, et ikka hakkab vist sees keerama. Uue kogemuse saamise nimel vedelesin kokku umbes tunnike, siis ei pidanud enam vastu. Kaks korda võid arvata, kas ma tegelikult sain magada või mitte. Magamise asemel sain ruttu selgeks, et edaspidi viskan külili kambüüsis oleva diivani peale. Nojahh ja egas midagi, süda oli veits paha, aga päris oksele ei hakanud. Küll aga ei suutnud, tahtnud ma mitte kuidagi enam jahis sees aega veeta.
Õhtu hakuks oli Lauri pannud paika vahikorrad, mille peale Pille küsis, et mida me seal vahime. Nagu arvata võite, oli naeru ilmselt ka teisele poole Hiiumaad kosta. Pille oskas terve tee küsida küsimusi, mille peale on väga raske tulla ja mis naerutasid meid seal ikka kõvasti. Vahikorrad olid jagatud Lauri ja Imre vahel, kes olid meeskonnaks ja siis vabatahtlikud, kes olid valmis kaasa vahtima. Mina olin kaasatud kl 19.00-22.00 ja siis 01.00-04.00. See tähendas, et mõistlik oli enne öist vahti proovida natuke magada. Ja ma pean ütlema, et ma ei suuda magada mitte üheski liikuvas sõidukis, kui ma just täiesti surmväsinud pole.
Naersime eelnevalt jahi teist kaptenit, Ilmarit, kes kogu vorm seljas ja saapad jalas diivanil magab. Nüüd selgus, et olen ise samasugune. Võtsin siiski jalanõud jalast ja jope seljast ja keerasin ennast diivanile kerra. Magus uni? Noup, kaugeltki mitte. Jalga toetasin vastu lauajalga ja kätt hoidsin laua serva vastas, lootes, et ma maha ei veere ja et süda pahaks ei lähe. Kõrvad olid kikkis ja kuulasid igat „pauku“, kriginat, naksumist, raksumist, kolinat, mida tekitas jaht vastu lainet sõites. Pole vaja vist mainida, et peale igat sellist laksu lendas midagi jahis ringi. Mu ainuke mõte oli, et mulle midagi kogemata pähe ei kukuks. Kuidagi ma vist siiski uinusin, samal ajal ärkvel olles ja oodates, et minuga samas vahikorras olev meeskonnaliige tuleks ütlema, et kle, nüüd on meie kord. Kuidagi läks nii, et teises vahis olijad lasid meid ajaliselt meie kasuks üle ja kella ühe asemel läksin vahti kl 2.00.
See üles saamine oli täielik meeltesegadus, kus mitte millestki ei saa aru, et miks, kuhu ja mida. Jaht kõikus nii jubedalt, et püsti olemiseks oli vaja kasutada kõiki käsi ja jalgu. Ja tualetti oli vaja minna, tegelikult juba mõned tunnid tagasi…. Aga sa muudkui lükkad ja lükkad ja lükkad seda edasi, sest seal on vaja püksid alla saada, samal ajal seinast kinni hoides, proovida istuda ja võidelda kallale tuleva potikaanega. Seejärel poti tühjendamine nii, et ei peaks alla poole vaatama, sest muidu hakkab peas olev karussell tööle ja siis uuesti püksid üles. Ja neid pükse polnud mitte vähe- alkarid, retuusid, paksud suusapüksid ja nende peal omakorda lisaks purjetamisepüksid. Ja siis jalanõud. Kes kurjam see mõtles välja, et jalanõud peavad olema paeltega? Proovige neid siduda, kui jaht kõigub ja pead alla poole kallutades läheb igal juhul olemine kehvemaks.
Ja siis ma pistsin oma pea kambüüsist välja. Jumal tänatud, et oli pime ja mitte midagi polnud näha.
Jaht oli kenasti greenis ja kihutas esipurje abil läbi lainete helgema tuleviku poole. Ja, ja, vägagi helge. Tuul tõusis, meie kiirus samuti ja sellega koos ka laine ja loksumine. Maksimaalseks tuule kiiruseks oli kohati 26 knotsi. Olime sellel hetkel kahekesi väljas ja oli vajadus kiirelt esipurje vähemaks võtta. Ou dziisus, mis olukord!
Tavaliselt teeb seda kolm inimest korraga, aga valikut polnud. Minu ülesandeks oli sooti järgi anda, et teine saaks hakata purje sisse kerima. Selle jaoks on vaja kahte inimest- üks, kes tõmbab ette ja teine, kes tõmbab ette tõmmatud otsa edasi. Üksi on seda kõva tuulega päris keeruline teha ja nii läks meil esipuri täiega laperdama. Sellega kaasnes selline kõikumine, et lõin ennast peli vastu korralikult ära. Ma ausalt korraks mõtlesin, et jaht ei ole enam meie kontrolli all. Aga sain see moment ka aru, et soodi aeglane lahti laskmine pole oluline, kui kõik nagu nii lappab täiega ja et olulisem on minna appi ette tõmmatud otsa tõmbama. Panin soodi otsa pelisse kinni ja läksin teise pardasse appi. Nii saime päris kiiresti asja korda. Taskurätiku suurune esipuri oli paras edasi liikumiseks.
Loksumise vähendamiseks panime üles grootpurje. Selleks oli vaja minna masti juurde, vabastada grootpurje lukk ja tõmmata puri masti seest välja. Teate, mis oli kõige õudsem? Kui sa hakkad mõtlema, et kõige targem jahi peal olija võib selle käigus üle parda kukkuda, vaatamata sellele, et kasutusel on kõik ettevaatus- ja ohutusabinõud. Ja siis käib sul miljon mõtet peast läbi, et mida hekki ma siis tegema pean? Jõuad läbi mõelda kõik „mees üle parda“ tegevused ja mõtled, et kas tegelikult ka suudad neid asju teha või oled seal hirmust tardunud. Kogu see uus olukord ei olnud minu jaoks kerge ja tegelikult ma tundsin, kuidas hirm hakkab tasahilju kallale tulema.
Muidu läks vahis olles kõik hästi, kellegagi kokku ei põrganud, tegime kiirusrekordeid, tuul tegi tugevuse rekordeid, laine murdus küljelt kokpiti sisse ja sadas vihma, mis kõik seni kuivaks jäänud kohad läbimärjaks tegi. Läbi tumedate pilvede hakkas aga lõpuks ka terendama päikesetõus ja sellega kaasnev valgus tegi meeleolu rõõmsamaks. Ei, ma polnud kuidagi kurb, aga kohutav väsimus oli võimust võtnud ja ma tean, et mu silmad vajusid iga natukese aja tagant kinni. Oleks siis, et äktsion käib kogu aeg, aga ei käinud.
Kuna meid oli ajaga meie kasuks üle lastud, siis lasime ka teisi nende kasuks ajaga üle. See tähendas, et minu jaoks lõppes vahikord kl 5.00 hommikul.
Omg, ausalt, see oli katastroofi mõõtmetes kogemus, mis andis väga palju tugevust ja oskuseid juurde.
Ärkasin selle peale, et kõik, millel oli mingigi võimalus ümber kukkuda, kukkus suure kolinaga ümber. Kaua võib, ausalt? Tehke juba midagi, et kogu see asi otsa saaks. Kambüüsis magamist proovides käis mõtetes kohutav trall. Kas see jaht ikka peab vastu kogu sellele jamale? Kas me jõuame tervelt kohale? Ma ei taha enam kunagi üle 24 tunni järjest purjetada. Ok, see mõte läks kiirelt mööda. Järgmine mõte, ma ei taha üldse enam kunagi purjetada. Õnneks läks see mõte ka oma teed. Ja siis jälle väike hirm ja võitlus iseendaga. Ja siis mõtled, et vetsu peaks minema, aga ei lähe. Siis on kõht nii tühi, et tahaks süüa, aga püsti ei saa olla, sest äkki läheb siis süda pahaks. Riidesse on vaja panna, et saaks kuidagi välja teki peale, aga see tähendab ka jahis sees püsti olemist. Ühesõnaga üks täiesti ajuvaba olukord, millesse inimene ennast vabatahtlikult paneb. Aga no kust ma pidin teadma, et see pole mingi shampanja purjetamine. Olgu, olgu, ma tegelikult olen ülitänulik selle „jubeda“ kogemuse eest. Parim viis enda tundma õppimiseks. Selle tundega tudisin edasi.
Hommikul ärgates sain aru, et mitte s…. pole muutunud ja terve päev purjetamist samades tingimustes ootab ees.
Mul oli kohutavalt kahju oma kaasreisijatest, kes ennast peaaegu kooma oksendasid ja kelle jaoks oli see sõit väga raske kogemus. Aga mul on ka heameel nende tugevuse üle, sest mitte keegi neist ei vingunud mitte millegi üle, mitte üks kord.
Ja ma olin üüratult tänulik Kaidole, kelle tõttu sain mina natuke lohet panna. Ta suutis kenasti jahis sees viibida ja tegi meie olemise palju, palju mõnusamaks. Ta tassis ette oksekausse, võikusid, õunu, tegi teed ja kohvi, aitas valmistada süüa ja pesta nõusid. Kui teda poleks olnud, oleksin pidanud seda ise tegema.
Aga see meie jätkuv päevane sõit. Sellega juhtus nii, et pidime jõudma kl 14, siis kl 16 ja siis kl 18.40 kohaliku aja järgi lõpuks jõudsime. Nii juhtub, kui tuul pöörab vastu. Sain selle aja jooksul krae vahele korralikult vett lainetest, mis murdusid jahti sisse, sain magada jahi kokpiti põrandal ja sain olla roolis. Ja, ja, see roolis olemine on mu lemmiktegevus endiselt. Ja siis see, et muudkui proovid jahist välja väänata selle maksimaalset kiirust. Oi kurja, kuidas see tegevus mulle rõõmu pakub. Vahepeal olime nii külili, et pidin ennast ühe käega kinni hoidma ja teisega roolima. Ja siis leiad ennast mõttelt, et tegelikult on purjetamine ikka üliäge.
Jeebus, see mööda Gotlandi äärt sõitmine ei tahtnud kuidagi lõppeda. Viskasime juba nalja, et teeme tiiru peale ja läheme kohe koju tagasi. No julmad naljad, ma ütleks. Nii palju ma nüüd ka seda purjetamist ei armasta, et sama pikk maa kohe tagasi sõita.
Aga päike paistis, oksendamist jäi vähemaks ja meeleolu läks kõikidel iga sekundiga paremaks. Tundus, et eelmise päeva ja öö üleelamised hakkavad vaikselt tuhmuma.
Gotland tervitas meid ilusa ilmaga ja olime kõik kohale jõudes eriti ärksad ja tegevuse tahtest tulvil. Kohale jõudmiseks läbisime 240 NM, millele kulus 41 tundi.
Tegin sadamas korraliku pesu, siis jahis õhtusöögi ja seejärel oli veel endalegi üllatuseks jaksu minna Visby linna peale laiama. Visbyt kutsusin ma terve reisi millegi pärast Svibyks. Ära küsi, miks.
Visby on nii nii ilus ja ma pole ilmselt mitte kunagi varem olnud kohas, kus oleks korraga õitsemas nii palju roose. Lihtsalt käid ühe põõsa juurest teise juurde ja muudkui nuusutad ja imetled. Meeletult imeline linn.
Kahjuks või õnneks ei jaksanud seda ilu kaua nautida ja läksime kõik jahti tagasi, et siis üks mõnus ilma “paukude“ ja pideva kõikumiseta uni maha panna.
02.07 Mega hea uni oli ja tõusin täielikult väljapuhanuna. Selgus, et see va vöörikajut on tegelikult üks igati hea valik, no kui just pole räme vastutuul ja lainega sõit. Valmistasin hommikusöögi, mida kõik koos ühiselt nautisime. Meie hommikusöögid jahis venisid pikaks, sest lihtsalt nii mõnus oli seal hea muusika saatel tsillida. Istud, jood kohvi, pead mõnusaid vestluseid kallite reisikaaslastega ja lihtsalt oled ja lased ajal omasoodu kulgeda. Tead, et pole kuskile kiiret, et igapäeva toimetused ei tule segama. See on reisides parim tunne.
Tänane päev kuulus Visbyga põhjalikult tutvumiseks. Rändasime seal ringi ja avastasime selle koha ilu. Tee peale jäi tõeliselt palju vaatamisväärsuseid. Enim meeldisid mulle muidugi roosiõites majaesised ja kitsad, munakivisillutisega tänavad. Vanalinn oma müüri ja kolme tornilise Toomkirikuga selle keskel, oli samuti silmale kaunis vaadata.
Õhtuks laekusime tagasi jahti, tegime õhtusöögi ja siis algas tants ja trall. Jahis loomulikult, sest tegu on lustikummutiga ja selle väga head helisüsteemi ei saa kasutamata jätta. Veini voolas ojadena ja tantsusammud muudkui kuhjusid. Linnas tundus mitte midagi toimuvat, nii, et polnud kuidagi kahju jahi peal aega veeta.
Järgmiseks päevaks planeerisime Gotlandi avastamise, mille tarbeks bronnisime 9-kohalise bussi.
03.07 Mulle väga meeldib, kui keegi teine teeb süüa ja saab lihtsalt luugid lahti lüües kaetud laua taha istuda. Tänase hommikusöögi eest hoolitses Lauri, kelle söögitegemise kunsti olen saanud ka varasematel purjesõitudel proovida. Super heade oskustega kokk ja mis põhiline, viitsib teha ja jännata.
Ja eks see meie hommik jälle venis, aga no ei saa kuidagi seda lõpetatud, kui on maitsev söök ja suurepärane seltskond. Mingil hetkel läksid Kaido ja Lauri siiski lennujaama rendibussi järele.
Vahepeal ma avastasin, et meie jaht on piisavalt suur, et wc-poti peal omale soengut meisterdada. Kus juures olgu öeldud, et see on mu suht ainuke reis, kuhu olen juuste koolutaja kaasa võtnud. Ja üldse sain seekord kaasa tassida nii palju hilpe, kui ära kanda jaksasin, sest mul polnud kaalupiirangut. Päris huvitav kogemus. Loomulikult ei läinud mul neid asju vaja ja tassisin need sama targalt koju tagasi.
Nüüd siis Gotlandi enda juurde. Kuna vaatamisväärsuste ja kogu reisikorraldus oli suuresti minu õlul, siis olin mingid kohad varasemalt välja vaadanud ja kuna tundus, et need ka sobivad kõikidele teistele, panime need kohad kaardile ja rendibussi saabumisel olime valmis saare ringreisiks.
Högklint- väidetavalt saare kõrgeim koht, kust imetleda Baltimerd. Võrratu vaade rannikule ja merele. Tasus igati tulemist.
Gnisvärds Fiskeläge- koht, mida peab kindlalt oma silmaga nägema. Väikesed, madalad puust hütikesed ühtses reas, kaunistatud aknalaudade, värviliste uste ja sisehooviga. Seal tuleb vägisi peale mõte, kuidas küll vanasti elati, mida ja kuidas tehti. Ja tekib tunne, et meeleldi veedaks ise seal väikese osa suvest. Mulle väga väga meeldis seal. Lähedal olev imeilus rand puhta, selge veega on kirss tordil.
Edasi viis meie teekond juba saare kõige lõunapoolsema tipu suunas. Tee peale jäi Kättelvik, kus on käiakivide/ tehase muuseum. Põnevat vaatamist jätkus ka sinna. Hoburgen- huvitavad kivisambad mere ääres, kaugele ulatuvad ranniku vaated. Mõnus koht aja maha võtmiseks, kus saad pankrannikule ronida, mere ääres jalutada, nautida looduse ilu.
Üldiselt on seal neid rauke ja kiviehitisi teisigi ja nii me siis suundusime järgmist vaatama, mis olla ka üks Gotlandi parimaid. Teele jäi ette kirik ja läksime kambaga oma patte lunastama. Kirikus selgus, et tegu on täitsa eestlastega seotud kohaga. Nii, et suutsime kuidagi täiesti juhuslikult täiesti õige asja üles leida. Kirik asus Sundre maakonnas.
Folhammar- huvitav ja kaunis 500 m pikkune merevirnade väli, mis koosneb kuni 6 m kõrgustest rifi-lubjakivist merevirnadest. Kohtasin seal jalutades ka 4 liikmelist jänksi peret. Soovitan soojalt ka antud looduspark üle vaadata.
Ja siis jäi külastada veel ainult üks koht- Blä laguun. Kui keegi oleks kohe alguses öelnud, et selle värvid on nähtavad ainult päikesega, oleksime ilmselt oma reisi alustanud sealt. Õhtuse, pool pilves ilmaga ei saanud kahjuks selle koha ilu üldse nautida. Meie „hullud hülged“ muidugi käisid ujumas ja mina tegin kaldal neile vesiaeroobikat, et sooja saada, aga muus osas olin veidi pettunud. Samas, mis siin ikka pettuda, järgmine kord, kui peaksin sinna sattuma, olen oluliselt targem selle külastusaja osas. Nii, et põrutage aga sajaga sinna ka.
Peale pikka päeva saime korralikult reaalsusega näkku. Nimelt selgus, et Gotlandi suunas liigub väikest tüüpi orkaan ja meil ei ole mõistlik selle saabumist ootama jääda. See tähendas, et meie seiklused siin saavad kiirelt läbi. Kaalusime hetkeks, et lükkame väljumist veel 2 päeva edasi ja jääme kauemaks, aga võrdle või ära võrdle ilma, ikka oli see meie kahjuks. Seega siis pidime lahkuma juba järgmisel päeval, hiljemalt kl 13.00, et me ei jääks selle ennustatava raju kätte.
Jube kahju oli, aga kapteni otsuseid tuleb uskuda ja usaldada, sest tema juba teab.
04.07 Tegime Lauriga koos hommikusöögi ja vaatamata sellele, et pidime juba kl 13 lahkuma, istusime taas päris pikalt ja nautisime olemist. Täna oli ilm jahedam ja see isegi veidi rõõmustas, siis polnud nii kurb lahkuda. Kõik läksid omas suunas veel viimaseid sisseoste ja suveniire hankima, nii minagi. Jõudsin oma magneti ära osta ja linna keskele jalutada, kui hakkas täiega sadama. Oi oi oi, tegin kiirusrekordeid mäest alla jooksmisel, sest teadsin, et jahi iluminaatorid on kõik lahti ja tekk saab läbi märjaks. Kohale jõudes olid osad juba tagasi jõudnud ja andsin siis kenasti korralduse, et kõik aknad kinni pandaks. Ise lendasin tekile spreyhoodi lahti harutama. Õnneks jäime enam vähem kuivaks. Imelik, et mingid sellised mõtted ja otsused lambist pähe kargavad.
Üldse oli see mul üks heade mõtete päev. Mõtlesin, et mõistlik on enne väljumist süüa, sest kes teab, mis ees ootab. Tegime kiirelt makaronisalatit ja saime kenasti kõhud täis. Täitsin mitu suurt veepudelit, mis panin kokpitis asuva laua hoiulaekasse. Sinna läksid ka shokolaadid, küpsised, õunad ja oksekauss. No, et oleks vähem vaja allkorrusel käia.
Üldse oskasime kuidagi palju paremini ennast seekordsele sõidule ette valmistada.
Lahkusime suure kahjutundega 20 minutit hiljem kokkulepitust. Siiski valitses väga positiivne meeleolu.
Tagant tuul ja laine on mõnusad. Vedelesin nii mõnedki tunnid vööris, jahi teki peal. Vaatasin merd, kaugusesse ja mõtlesin laine loksumise saatel omi mõtteid elust ja olemisest. Need on sellised väärtuslikud hetked, mida endale võtta.
Kuklas kummitas siiski teadmine, et Windi äpp tuuleprognoosiga on tume lilla ning katastroof suundumas täpselt selles suunas, kuhu olime teel. Meil oli paaritunnine aja aken ja lootsime, et see koledus kuubis ei saa meid kätte.
Ma ei tea, mis teema meil selle ilmataadiga läbi rääkimata jäi, aga nagu arvata võite, siis lootus on „lollide“ lohutus. Ma ei mäleta, mis kellast mu öine vaht algas, aga selle sisse jäi mustaks kiskuv taevas meie selja taga, imeline päikeseloojang ja olukord, kus automaatpiloot ei saanud oma tööülesannetega hakkama, sest laine oli selleks liiga suur. Ja juba teist korda kogu selle reisi jooksul ma mõtlesin, et jumal tänatud, et õues on pime ja ma ei näe, mis merel toimub. Piisas sellest, et ma seda tundsin, nii üle parda käiva laine, kui ka kõikumise tõttu.
Ja see sünge taevas, taustaks äike ja kõue mürin, muudkui lähenesid igast küljest. No mis seal ikka, püüdsime olla valmis kõige hullemaks. Ma ei tea, kas sellist asja on üldse olemas nagu mingiks asjaks valmis olemine, sest seal ei tea kunagi, mis juhtuma hakkab.
Ja siis sa näed ja tunned, kuidas järjest kasvav tuulehoog salamisi ligi hiilib ja tume taevas sind endasse mässib. Oligi kohal. Algas meeletu sajuga. Ma ei suuda enam meenutada, mida ja mis järjekorras me seal tegime, aga eespuri sai taskuräti mõõtmed ja spreyhood üles, et päästa mis päästa annab. Meil kulus vast viis minutit, et kõik ära teha ja kui pea tõstsime, märkasime, et kogu see tume pilv on meist ikka kõvasti ette kihutanud ja me oleme nüüdseks selle taga. Ausalt öeldes oli see üleni üks väga veider värk. Vihm lõpuks vaibus, aga tuul ja laine jäid. Meil vedas, sest äike oli otsustanud minna mööda kõrvalteid mujale.
Siis oli aeg puhkama minna, et taas hommikul viie kuue ajal vahtima minna. Hommikuhakul tekile minnes, ei olnud peale selle, et väljas oli valgeks läinud, mingeid muutusi toimunud. Jah, tuul oli veidi vaiksemaks jäänud ja laine suunda muutnud, aga muus osas oli kõik sama. Ausalt öeldes oli selline, ah, vahet pole tunne ja et olen siin juba kõike näinud. Tänane sõidupäev oli täiesti teistsugune, päike paistis, kõik olid rõõmsad ja elevil.
Need, kes varasemalt okserallit läbi viisid, ei oksendanud enam ja kepslesid lausa jahis sisse ja välja. Otsustasime ära lahendada kõik kaasas oleva alkoholi, sest egas koju saa midagi viia. Keset mitte midagit vaatasin plotterit, et aru saada kus me oleme. Imre siis kostis, et kle, vist Suurupi otsas juba, et kohe peaksime hakkama koju jõudma. Tegelt või, kle, vaata nüüd uuesti, me oleme alles Haapsalust möödas ja jõuame mingi hetk Dirhami juurde. Sõna Dirhami peale läks jahis möll lahti – me pole kunagi Dirhamis käinud, läheks ööseks sinna, teeme sauna, teeme lõpupeo ja läheme homme edasi. Tegime tekil kiirelt hääletuse, et kas tahame jõuda Havenisse öösel kl 3 või ööbime Dirhamis ja sõidame hommikul edasi. Pole vaja vist eraldi öelda, et kõik käed tõusid Dirhami kasuks. Ja siis öeldi mulle kenasti:“ Krista, mine räägi sa nüüd kapteniga ka“. Kõige raskemad asjad millegi pärast jäetakse ikka ja alati minu kaela. Tegin siis oma kõige suurema pailapse näo pähe ja läksin kambüüsi kapteniga rääkima. Ma vist olin sellel hetkel elu suurim „pugeja“, et ma jumala eest ei feiliks ja kapten ei saaks meile ei öelda.
No meie kapten on õnneks nii normaalne inimene, et kui ikka terve jahi täis rahvast tahab teha vahepeatust, siis ega tal polnudki muud teha, kui öelda, et helistage ja pange saun kinni. Jipppiiiiiiii, läksin hõisates tekile tagasi ja hakkasin meile sauna orgunnima.
Dirhamis sai sebitud saunaõlled ja õhtustatud sealses kohalikus restoranis ja siis juba lubatud saun. Elu on lill, isegi, kui tead, et järgmine hommik on vaja kl 6 lahkuda.
Teel Dirhamist Havenisse saime tunda ja näha absoluutselt kõiki erinevaid ilmastikunähtuseid. Imelist vikerkaart, taevast vannitäite viisi alla sadanud vihma, rahet ja äikest. Aga keda huvitas, mitte kedagi, sest meil oli nii tore sõit.
Meie seiklused lõppesid jahi kodusadamas, Haven Kakumäel kl 12.30. Kokku läbisime 234,3 NM, millele kulus kokku 30h.
Lõppsõnana soovin vaid öelda, et mul ei ole piisavalt sõnu kirjeldamaks, kui tänulik ma olen!
