Juttu tuleb alustada kohe päris algusest ja sissejuhatusest. Nii ma siis teengi. Ja ärge lootkegi siit leida mingit udupeent, tehnilist võistlustaktikat, peenhäälestatud võistleja kogemust.
Tegelikult ei pidanud see lugu sündima, sest ma olin otsustanud, et mulle siiski ei meeldi võistelda ja mulle natukeseks aitab sellest võistlustel segasummasuvilas elamisest, lühidalt öeldes oli kopp ette saanud. Räägib muidugi „staarvõistleja“, kes on kaasa teinud terve nädala Horvaatias ja osalenud elu jooksul kolmel kolmapäevakul. Neid kolmapäevakuid ma ei maini, kus mind võistlusametnike kaatris näha saab.
See selleks! Sõbranna Kaili seilab S/Y Sylvia peal, no selle jahi, mida mustade purjede all sõitvad, võistlevad alused lustikummutiks või suvilaks kutsuvad. Ja nendest kahest kolmapäevakust, mida ma just ära märkisin, on endal ka õnnestunud samal jahil lihtsalt ilus olla ja kaptenil kätt hoida. Muid ülesandeid pole mulle usaldatud, aa, õige küll, spinnakeri oskan ka kambüüsi tõmmata ja seda va kotti toppimist olen saanud ka teha. See teeb minust muidugi juba väga kõva meremehe.
Aga nüüd siis see va Muhu Väin ja Kaili. Ta nimelt helistas mulle nädal enne võistlusi ja lühi kokkuvõtteks võib öelda, et me sobime jube hästi ja täiendame teineteist ehk siis tema osaleb väinal P-T ja mina K- kuni lõpuni või millal iganes siis tuleb sealt jahist mujale minna.
Ma ei tea, mis mu peas toimub, aga mina, kes ma vandusin, et ma ei hakka kunagi võistlema, siis peale Horvaatias võistlemist olen nagu ümber vahetatud. Ja kuidagi päris lihtsalt tuli see otsus Väinas siiski kaasa teha. Eks see, et sain osalise ajaga, tuli ainult kasuks. Aga kehtib lause, naised ei tea ise ka, mida nad tahavad.
Küll on hea, et Väinas sõidab peale jahtide ka rekka, mille peale saab panna kõik oma kõpskingad ja õhtukleidid, sest mis muud moodi sa seal jahi peal ikka ringi trällad ja ilus peab ju olema, äkki muidu kapten tõstab kuskil poole peal maha, no kui ei ole ülesannete kõrgusel.
Aga jah, mu asjad olid rekka peal esimesed, sest ma õnneks tunnen Kalevi Jahtklubi sekretäri, Piretit, kes mulle mõõduka tasu eest kõige pealt klubisärgi maha äris ja mind seejärel kenasti rekka juurde juhendas. Pagas üle antud, suundusin südamerahus koju omale bussipiletit hankima, sest Kuressaarde on ju vaja kuidagi kohale saada.
Mega pikk sissejuhatus sai, aga siit siis päris seiklused!
11.07 Teisipäeva alustasin Bolt drive sõiduga autobussijaama, kust viis vägagi mõnus liinibussis sõit Saaremaa suunas. Kuressaares võtsin oma miniseljakoti, Bolti tõuksi ja asusin liikuma sadama suunas. Tuleb tõdeda, et kõige lihtsam on minna massidega kaasa, eriti, kui näed särkidel, jopedel tuttavaid nimesid. Forte hakkas kaugelt silma ja nii ma siis seal nende taga tuterdasin kuniks õiges kohas olin.
Maailma suur elevus oli näha kõiki tuttavaid nägusid ja ära kallistati mind ka ikka korralikult. Mega vastuvõtt! Ja kus juures jõudsin just õigeks ajaks, kui meie tiim pidi lavale astuma. Ma ise siis veel liikmena kirjas polnud ja mul sinna asja ei olnud, aga plaksutasin ja karjusin kõvasti. Jaht Sylvia seisis Roomassaare sadamas ja peale väikest prallet suundusime kõik koos jahi peale.
12.07 Peale unetut ööd jahis, vedasin ennast suht varahommikul pessu ja siis sööma. Tore oli näha muidugi esimese asjana Olympicu kaptenit, Tiitu asjaliku näoga ringi toimetamas ja eks mu aju hakkas koheselt ka häid mõtteid genereerima. Nii ma siis sain lõpuks ka oma jalakesed selle Eesti kõige kuulsama jahi peal maha panna. Te ikka teate, et sealt on kõik asjad välja loobitud? Masti pealt on isegi valge värv maha kraabitud, et jaht kergem oleks. No ma võin blondiin olla, aga ega ma kõike ei usu ka, mida Tiit räägib.
Roomassaarest sõitsime kena sõidu Kõigustesse. Ärge mu käest spetsiifilisi asju küsige, sest ma ei mäleta suurt midagi peale selle, kuidas paremini pilte ja videosid treida, kuidas kallutada ja jahi kotermann olla. Ja no seda põhiküsimust mäletan, et kas me ikka kontrollaega jõuame ja kes see kurja selle peale tuli, et suvila finišisse jõudmise aeg määratakse esimese sportjahi järgi. See selleks, aga eredamad hetked antud päevast alles tulevad.
Keset kogu seda kontrollaja möllu käis äkki paar päris kõva jõnksu jahi all. Ja no tehke nüüd järgi- täis purjestuses k.a spinnakeriga, kohapeal seismine. Tahaks näha, kas saate hakkama.
Tegelikult olime siis madalikul kinni ja see polnud teps mitte naljakas, kuigi tegelikult nagu oli ka, aga ma ise see moment jahi omanik ei oleks tahtnud olla. Mudamaadlus kestis terve kontrollaja. Meeskonna kõige raskem liige riputati jahist välja ja teine lisaks poomiga nii kaugele kui võimalik ja nii me seal siis seda jahti mootori saatel jõnksutasime, et äkki saame lahti.
Julgen ära mainida, et meist said hetkega staarid ning selle õhtuse auhinnagala kuulsusrikas moment võimaldas meil ülejäänud regati ajal juua ennast segi alkovabast Aleqoc õllest ja süüa ogaraks Tactical Foodbacki toitudest. Nii, et maadelge aga mudas edasi ja auhinnad kukuvad ise sülle.
See meie tublidus vajas pidu ja seda me seal ka tegime. Et kui purjetada ei mõika, siis agiteerime kõiki tantsima.
13.07 Ikka veel Kõigustes ja no koht väärib oma nime, kõigub kogu aeg sinna tänna, nii, et duši all käies tuleb igaks juhuks seinast kinni hoida, et mitte külili käia. Põranda libedus ei mängi siin kohal mingit rolli, sest see polnud libe. Pool 8 tegin koikus luugid lahti ja vaatasin oma udupeenest katuseaknast välja, avastades, et vihma sajab. No jah, mu kott riietega ja rätik olid ju õues, kus nendega ei pidanud midagi juhtuma. Ei lasknud ennast sellest mõttest heidutada ja ronisin oma kajutist välja. No mis välja, kajuti ukse ees oli silmade kõrgune hunnik asju- spinnakerid, tormiriided, õues vedelenud kotid ja loomulikult sinna jäetud rätik. Keegi hea hing oli need kõik sisse tõstnud, vot sulle tiimikaaslaseid. Süda rahul, võtsin suuna tualeti poole. Aga, taevast kallati sellises koguses vedelikku alla, et ilma tormijopeta polnud mõtet nina välja pista. Oh pekki küll, kas see ilm kavatsebki nüüd selliseks jääda? Ma ju tulin oma meelest siia ikka mõngeldama ja nüüd siis sajab hoopiski.
Õnneks polnud tualetis tavapärast poole kilomeetri pikkust järjekorda ja nii sai suht kuivalt sööma ja jahti tagasi. Ja ilmataat hoidis meid, stardi ajaks tuli päike välja.
Kõiguste ringil plaanisime oma kuulsuse käest anda ja mitte korrata eelmisel päeval tehtud tegu. Ei pea kogu aeg täispurjestusega kohapeal seisma. Meil läks täpselt nii hästi, et saime jälle nodi juurde. Seda korda siis hunniku Alexela tutimütse ja vihmavarjusid. ORC I „Suvilate“ grupi 2 koht.
Kas te teate, et jaht Olympicul sõidab ahtris kaasas üks „eit“? No ma siis genereerisin jälle ideid, et kui juba eit on peale võetud, siis äkki nad saavad mind ka peale võtta, et ma suht samas kaalus. Meeskonnaga rääkides selgus, et eidest sai nädalaga alkohoolik ja tema nägu pestakse harva, no siis, kui kellelgi meelde tuleb ja ta istub seal aastaringi, isegi talvel. Selle jutu peale ma polnud enam päris kindel, kas ma ikka tahan selle va eide asemele sinna minna ja nii sai hoopis kokku lepitud, et nad tulevad ja teevad õhtul meiega koos tantsu.
Meest sõnast, härga sarvest, tulidki!
14.07 Täna pidi siis algama see va jõhkralt, „mitte keegi ei tea, kui kaua kestev“, etapp- Kõiguste- Kärdla, ca 68 nm. Nimetagem seda parem selliselt- kuulge, kas keegi näeb, kus Berta on?
Ja muuseas, omg, kui ilus on Eesti merelt vaadatuna. Viibisin terve päeva kohtades, kus ma pole kunagi olnud.
Ilm oli võrratu, kui jätta välja äike, pussnoad, mis taevast alla sadasid, liikumiskiirus 0 miili tunnis, mis pöördus tugevaks tuuleks, mööda tekki ringi lendavad poloneese spagetid, mis ei tahtnud tuule ja loksumisega kuidagi õigesse auku minna, puder, millest sai lõpuks Läänemere soolast läbi imbunud lahja supp ja siis asjaolu, et see va konn oli liikunud täiesti valesse kohta. Või oli see seal mingi muu asi mis oli valesti ja puri lasi liiga palju tuult välja ja kaldusime seetõttu liiga alla.
Aga see kõik polnudki oluline, sest Berta lõpetas meist üle tunni aja hiljem. Ja nüüd siis see kurb hetk, et keegi hea inimene on välja mõelnud koefitsiendid ja võimle, mis sa võimled, pallid võivad sind lennutada nii rea algusesse, kui ka rea lõppu. Ehk siis me edaspidi loobusime mõtlemast, kus on Berta, sest meie endi pallid ei ole meie kasuks ja tegelikult on võiduks osavõtt ja kogemused.
Ja teate, nii tore oli kodus olla, eriti, kui tuttav ja sõbralik nägu juba eemalt kai pealt lehvitab ja kõvahäälselt tervitab. Ma ei tea, keda sina mõtlesid, aga ma mõtlesin sadamas töötavat Borisi, kes meid kenasti ka paika aitas. Ja kes veel ei tea, ma olen poole kohaga hiidlane. Tere tulemast koju!
Avastasin ka seda, et ma olen nõrgemat tüüpi peoloom, sest peale sauna ja suppi ma enam Rańnapaargusse minna ei jaksanud. Küll aga kolasime me Kariniga koos läbi kõik sadama platsil olevad söögikohad, sest me tahtsime kooki. Ja, oo õnnis Kork! Lisaks väga hõrgule šokolaadikoogile, leidsime ennast sisse mähituna hiigel pehme diivani patjade vahelt, mille sisse vajudes ei teki iga kord sinikaid juurde.
See „mitte keegi ei tea, kui kaua kestev“ etapp tähendas meie jaoks pea 14h merel. Polnudki nii õudne, aga vaheldusrikkust oli küll kuhjaga. Väga äge!
Aa, ja ma elasin reaalsuses jälle läbi selle kõige hirmsama asja. Peale esimest märki läks spinnaker üles nagu tavaliselt, ainult, et seekord ei olnud see tavaline. No eks te kõik teate, mis juhtub, kui see seal külje peal adrana meres tööle tahab hakata ja kogu protseduur pigem väga külili kündmisena välja kukub. Ma ei saanud sellel hetkel enam oma tavapärast meediat korraldada, sest kõik mu käed tegelesid ennast kinni hoidmisega. Aga, vaatamata sellele, et ma seal reelingu küljes rippumist harrastasin, ma ei kartnud. Ooojee, ma arenen!
15.07 Täna on siis Väina viimane päev ja mul pole halli aimugi, kuidas ma Kärdlast koju peaksin saama. Jääda sinna, leida keegi, kes mind auto peale võtab või sõita veel mõnikümmend miili jahiga.
Igal juhul oli enne seda vaja maha pidada veel üks lahing ja osaleda auhindade jagamisel, et siis regatt austusväärselt lõpetada. Kärdla ring sujus meil kenasti, ilma viperusteta. Tuul puhus ja ilm oli igati suurepärane. Bertat sai siiski mõned korrad taga otsitud, aga see selleks. Püüdsime oma pallidega saavutada parimat, mis võimalik. Minust oli saamas juba ka päris tubli kotermann, kes spinnakeri kambüüsi tiris ja seda seal siis kokku pakkis. Midagi pean siiski üles ka tunnistama. Iga jumala kord, kui seda üles hakati tõmbama, oli mul veits kramp sees, et kas kõik sai ikka õigesti ja et ma midagi pekki ei keeraks. Vastutus oli ikka krdi suur. No jooma ajas täiega. Vett kulus ohtralt.
Ja siis kõlaski see viimane finiši signaal meile. Juubeldasime kõvasti. Kapten Aare Kööp, kelle jaoks see oli 40s Muhu Väina Regatt, avas kalli rummi ja pidas kõnet. Rummi kulistamise ja tublideks olemise kulminatsiooni saatel kulgesime tagasi sadamasse.
Et punase vaibani oli aega, suundusime Rannapaargusse lõunale. Ikka kukepoiss ees ja kanakari järel.
Kõht täis, meel rõõmus, võtsime poodiumil olles vastu kõik, mis meile ära jagada suudeti.
No oli ikka uhke tunne küll, ausalt!
Ja nüüd tuleb see koht, kus ma kummardan kõikide ees maani ja teen nii sügava kniksu, kui mu sinikaid täis jalad ja valusaks istutud tagumik võimaldavad.
Kõige suurem tänu läheb sõbranna, Kailile, kes mulle seda kõike võimaldas. Edasised tänud mega toredale tiimile ( Helle, Maarja, Karin, Janek, Kristo, Marko, Margus ja Daniel) ja kapten, Aare Kööp’ile, kes mind väga soojalt vastu võtsid ja minu mitte midagi tegemise välja kannatasid. Aitäh, aitäh, aitäh selle hüper super ülivõrdes kogemuse eest, teiega läheks iga kell luurele!
Aga võistlusametnikuna tean, et kui poleks korraldajaid ja ametnikke, istuks need sadakond jahti sadamates ja nende meeskonnad unistaks sellisest väljakutsest nagu seda on Muhu Väina regatt. Aitäh, mu armsad võistlusametnikud ja korraldajad! Te olete suurepärased!
Vahepeal olin suutnud ära otsustada, et lähen ikkagi jahiga Tallinnasse, sest kui purjetada ikka meeldib, siis tuleb iga võimalust ära kasutada.
Peale autasustamist lasime vahuveinil ojadena voolata ja hea maitsta sellel samal šokolaadikoogil ning siis juba uuesti jahile ja suunaga Dirhamisse, kus pidi tervitama meid järgmine öö. Muuseas, nüüd hakkas mul ka pidu. Olin triksis traksis valmis tegema kõike, mida oli vaja teha. Andke ainult soodid kätte ja suu kõrvuni.
Ja nii me siis purjetasime päikeseloojangusse, mina hirm õnnelik, et otsustasin jahiga koju kimada.
Dirhamisse jõudsime peale 11 õhtul.
Siis pessu ja tuttu. Ei, ei, ei, unustage ära! Ma mõtlesin, et ei lase raisku seda ilusat taevas olevat värvide mängu ja lähen istun natuke omaette rannas. Randa minek lõppes suht koheselt Planeeri pardal, sest kui jahi kõrval on tuttavad, kellega juttu puhuma jääd, siis ma ikka alati küsin võimalust ka oma silmaga üle vaadata, milline jaht seest poolt välja näeb. No teater kestis seal öösel veerand kolmeni. Aga oli väga põnev arutada maailma asju ja purjetamist Amservi Lauri, Planeeri Olari, Hannese ja Liiga.
Aga ma käisin siiski ka rannas peale seda, sest kuidas sa jätad ilusa suveöö nautimata.
Hommikul tegin kõikidele hommikusööki ja kohvi ja asusime teele Pirita poole.
Meil oli jahis mäss, sest poisid tahtsid gennakeri proovida, aga tüdrukud päikest võtta ja mitte liiga kiiresti kohale jõuda. Poisid jäid seekord peale ja gennakeri nad üles toppisid. Kuna ma olen ka siiski tüdruk, siis ma olin „sunnitud“ nende poolt olema ja püüdsin tekil päikesekiiri.
Mingil hetkel otsustati gennaker asendada esipurjega ja alates Paldiski otsast avanes mul võimalus trügida rooli. Aare käis ikka korra tunnis uurimas, et ega ma väsinud juba pole, et paneme automaatpiloodi peale. Ma isegi ei vastanud valjuhäälselt, vaid raputasin lihtsalt pead. Helle käis vahepeal mulle juustu suhu toppimas, et ma rooli taga ei nõrkeks. Aga ma lihtsalt polnud nõus rooli enne Piritale sissesõitu käest ära andma.
Tunnistan ausalt, need 4h olid mu jaoks tegelikult kogu Väina kõige paremad, kui välja jätta ka need korrad, kui mind eelnevalt rooli lubati. Ma ei mäleta, millal ma viimati selliselt tegevusele keskendusin, et ma ei mõelnud mitte midagi, mitte üht mõtet, mis polnud jahiga seotud. Jälgisin ainult veepinda, et teada, millal pagi peale tuleb, et suudaksin hoida jahti kursil ja et see ei hakkaks luffama. Parema käega hoidsin ennast püsti ja vasakuga roolisin. Mõtlesin mitmeid kordi, et issand, kui sujuvalt see alus liigub ja oi kui mõnus oli, kui kiirus muudkui kasvas. Ma seda numbrit jälgisin ikka kohe mõnuga. Teised muidugi tahtsid, et me nii kiiresti kohale ei jõuaks, aga kuidagi nii hea oli see kiiresti liikumise tunne.
Ja siis sai see kõik otsa!
Ma usun, et kui mitte varem, siis järgmisel aastal kohtume taas Muhu Väina regatil! Aga ma pean muidugi kõige pealt leidma aluse, mis mind on nõus kaasa võtma!
Kas ma näen käte merd?
