Kui loodad siit leida kiiret ülevaadet või lühijutustust, siis valmistan Sulle pettumuse. Pigem ootab ees üks õhemat sorti raamatu lugemine. Mõne sõnaga pole võimalik seda aega, olemist ja emotsiooni kirjeldada.
Aga alustame siis kohe päris algusest!
Minu huvi purjetamise vastu on juba tükk aega aktuaalne ja mida rohkem ma aluste peal suviti olen, seda suuremaks on kasvanud isu purjetamisega tegeleda. Ise naeran enda üle, et olen kõva teoreetik ja teinud kaasa kuni 4 h kestnud trippe, aga tõelisest jahielust ei tea mitte muffigi. Tegelikult ma heietan juba hea mitu aastat, et muudkui aga tahaks ja peaks ja võiks, käia soojal maal purjetamas, sest minu jaoks, vabandage väga, käivad soe ilm ja purjetamine käsi käes. Ja mis vast kõige olulisem, ma pidin ennast proovile panema, et kui merekindel ma üldse olen. Muidu mõtlen siin ennast pidevalt „kõvaks kapteniks“, aga äkki lööb printsess minus välja ja ei kannatagi seda va jahielu ja merd.
Nüüd siis tekkis vaba aega ja võimalused ja oleks olnud patt jätta need kasutamata, seda enam, et seiklusteks pakuti Eesti lipu all sõitvat, tuttava kapteniga, vägagi tuttavat alust. Mõeldud tehtud ja ühe sõbranna sain ka kaasa.
Teen kiire reklaamipausi, võid vahepeal minna võikusid tegema. Aga arvesta, et kui oled minuga sama usku ja soovid suvel merele, siis jäta võikud hetkel tegemata ja kannata need reklaamiminutid ära.
Ühesõnaga, reklaam puudutab purjejaht Christellat, mille pardal ma olen nüüdseks nii mõnedki tunnid nii seilates, kui sellel elades veetnud. Suvel tiirutab see jaht Eesti vetes ja teeb igatsorti väljasõite. Küsi minult julgelt lisainfot, kui soovid ka elamust saada! Aga eelmisel sügisel põrutas jaht Gibraltarile ja Tenerifele, kust nüüd kevadel suure hooga kodusadama poole tagasi tullakse. Reklaami paus sai läbi ja usun, et said tegelikult juba ka aru, et osalesin ise ka ühel pakutud etapil.
Minu teekond nägi välja järgmine- lennukiga Tallinnast Portugali Cascaisse, Cascaist A Corunasse Hispaanias ja sealt jälle lennukiga koju tagasi.
Välisreiside jaoks on teatavasti vajalik reisikindlustus ja siin kohal tuleb kõva naeru koht, kui hakkasin uurima kindlustusfirmadest, et kas nad kindlustavad asjaolu, kui jaht ei peaks õigeks ajaks kohale jõudma ja ma tagasilennust seetõttu maha jään. Lühidalt öeldes, ei saanud 4 ametnikku aru, miks jaht ilma tuuleta ei sõida või kui on liiga tugev tuul. Viies ametnik, keegi erispetsialist teatas, et nad seda ikka ei kindlusta. No jah, õnneks on meil Swedbank oma kindlustusega, kes sellest tuulega või tuuleta jamast aru sai ja kindlustust pakkus.
Pagasi pakkimisest ma ei hakka pikalt rääkima, aga kohe päris ausalt, siis 8 kg sisse andis ikka asju toppida. Ja ega tegelikult ei mahtunudki, muud ma kõva häälega välja ei hakka ütlema. Ja ma põhimõtteliselt ei vea rohkem kaasa, kui käsipagasiga on lubatud. Kooner nohhh…
Mulle ei meeldi need varahommikused lennud, aga kuna see Tallinn on omadega seal, kus ta on, siis pole suurt valikut. Nii me siis ennast kell kolmveerand 5 lennujaamast avastasime. Vaja oli leida musta leiba, mida olin kaptenile lubanud, sest ta vaeseke oli üle poole aasta saia peal. Eks ma tegin vahetuskaupa kah, üks viil leiba iga roolis oldud päeva eest. Mu meelest päris hea diil.
Tallinnast lendasime Zürichisse ja sealt omakorda edasi Lissaboni. Kuna ma väga eeltööd polnud teinud peale selle, et Google aitab lennujaamast rongijaama saada, siis olime Lissaboni lennujaamas veits nõutud. Google pakkus mingeid bussi variante, aga kiirelt kohale tõtanud meesterahvad, kes ilmselgelt olid huvitatud tütarlaste päästmise aktsioonist, metrood. Kuna metrood otsides tõttas appi veel nii mõnigi meessoost isik, kes kinnitas, et metroo on parim, siis sai lõpuks selle kasuks otsustatud. Tõele tuleb au anda, see on Lissabonis igati väärt liiklusvahend. Ma olin seal nagu laps kommi poes, no nii äge! Mõtle ise, pole sada aastat metrooga sõitnud.
Natuke läks aega aru saamiseks, et sinine võib ka punast tähendada või oli see vastupidi, aga rongijaama me kohale saime. Rong viis meid siis Lissabonist Cascaisse, mille sadamas jaht seisis.
Blondid pead teevad vahel täitsa omamoodi trikke ja ega siis seiklused tulemata jää. Nimelt saabusime siis rongiga kuskile jaama, kus enamus inimesed läksid maha ja rong seisis kohe tükk aega. Siis hakkas inimesi juurde uuesti tulema. Mul tekkis kahtlus, et kas me ei ole juba äkki lõppjaamas ja peaks maha minema. Saatsin sõbranna rongi uksele, et vaataks, kas raudtee läheb veel edasi või saab otsa. Talle tundus, et läheb edasi ehk siis rong peaks veel edasi sõitma. Google maps näitas, et varsti siiski peaks raudtee otsa saama ja otsustasin rongist välja minna, et asi ise ka üle vaadata. No jah, jõudsin sõbrannale hõigata, et kle, me oleme kohal, kiirelt asjad võtta ja välja astuda, kui rong uksed kinni pani ja samas suunas tagasi sõitis, kust olime just tulnud. Kurja, vedas täiega! No naerma ajas ka, mõte, et istume rongis ja ootame, et see edasi sõidaks.
Enne jahile minekut tegime kiire õhtusöögi ja siis juba jalutasimegi läbi linna sadamasse. Uhh, kai ääres tuttavat jahti nähes oli tunne nagu oleks kaua aega kodust eemal olnud ja nüüd lõpuks jälle tagasi jõudnud. Lihtsalt imeline tunne!
Olin küll juba suht laip valmis, aga kõikidel kohale tulnutel oli mõte poodi minna ja nii me siis kõik sama teed pidi tagasi vantsisime, sest pood oli raudteejaama lähedal. Pööra tähelepanu poenimekirja esimesele kahele reale.
Õhtul sai selgeks ka asjaolu, et me järgmine päev otsi ei anna ja jääb terve päev Cascaiga tutvumiseks. Põnev!
Olin sõbrannaga valinud, küll minu enda algatusel, magamiseks kajuti, kus on nari. Ja kuna ma olen suht tillu, siis püüdsin paigutada ennast ülakorruse koikusse. Võid ju tillu olla, aga selle koiku ümber olev sein ja lagi tulid pidevalt kallale. Lõin korduvalt ära oma pea, küünarnukid ja jalad ja no jube harjumatu oli keerata, sest kes see ikka tahab põrandale prantsatada. Ohtlik kah veel, kurjam!
Aga uni maitses hää, kuigi müratase oli selline, et tavaolukorras oleksin öö läbi üleval tiksunud. Ei, ei, ma ei kiunu üldse, sest oli ju jube lahe!
04.04.23 Päev Cascais. Hommikul ärkasin jubeda pohmelli ja peavaluga, kuigi eelmine õhtu möödus täielikus kainuses. No mine tea, võib olla oligi selles kogu viga. Igal juhul tegime jahis hommikusöögi ja siis hargnesime laiali. Mina sõbrannaga Cascaid avastama, teised Lissaboni. Üht tuleb veel jahis elamise kohta mainida- tualetis saad käia sadamas olles ainult sadamaruumides ja sama kehtib ka pesemise kohta. Cascais olid mõlemad täiesti heal tasemel ja ka puhtad. Kuigi terve meie seal oleku aja oli ukse peal silt, mitte kasutada. No me „ei saanud“ paraku keegi ei inglise ega portugali keelest aru ja kui meid sealt välja taheti ajada, vastasime eesti keeles, et ei saa midagi aru.
Cascaist sai mu uus lemmik väikelinn. Imeline looduse ja arhitektuuri poolest ja on kohti, mis pakuvad silmailu. Ja see on küll koht, mida võib purjetajate paradiisiks nimetada. Nägime seal ära ka Imocad, mida muidu tavaelus ilmselt väga ei kohta. Kui on kallid jahid, siis on ka kallid autod, see reegel pidas seal samuti paika. Oli täitsa kenasid pille, mis silma kargasid.
05.04.23 9 h merel. See päev jääb mulle eluks ajaks väga eredalt meelde. Ma pole Teile veel rääkinud, et oma meelest ma läksin puhkusele, aga kuidagi kujunes nii, et sellest sai päris uhke spordilaager, mille eest normaalsed inimesed ise ei maksaks. Veel vähem nende tingimuste eest, millesse me selle toimumise ajal sattusime.
Oli suhteliselt tavapärane, et äratused olid kl 6 ajal või varem ja enne päikesetõusu sai merele mindud.
Tulles selle esimese mere päeva juurde tagasi, siis ookean on ikka ookean ja nüüd ma siis lõpuks olingi „soojal“ maal purjetamas. Mingil põhjusel istusin ma merel olles enamuse reisi ajast päris paksudes vammustes, tutimüts peas. Aga endiselt, ma ei kiunu kohe üldse, sest mu hing oli täis rõõmu ja teate ju, et merel kaovad kõik mured ja muud koormad.
Nüüd siis see eredus, mis mulle eluks ajaks meelde jääb. No ei kannata väga kirjamusta, aga ma siiski pean sellest rääkima. Ma olen vähem või rohkem olnud merel alates 2007 ja ma tean, et kui ma lähen merel olles kõvema tuule ja lainega jahi siseruumidesse, siis võib mul seal mingi aja pärast paha hakata. Selle teadmisega on päris keeruline tualetti külastada, aga 9 h jooksul on seda siiski vaja teha. Oma meelest ma olen piisavalt tark teadmaks, et vööris loksutab alati rohkem, kui ahtris, aga oi näe imet, mul oli vaja ronida vöörivetsu. Nii ma siis seal potil istudes võitlesin peale kippuva oksendamise tundega. Jõllitasin hullunud pilguga peeglit, et ruum natukenegi suurem tunduks ja tegelesin sisse välja hingamisega, et äkki läheb see olukord iseenesest üle. Mitte midagi ei lähe siin iseenesest üle ja nii ma siis sain uue kogemuse võrra rikkaks, kuidas on jahis oksendada. Väkk!
Tegelikult ma mõtlesin sellele, et nüüd on ikka totaalne jama, sest kui ma merehaigeks jään, on pool lõbu rikutud. Võtan Teilt nüüd ära võimaluse teada saada, kuidas on merehaige olla, sest ma ei saanud seda va tõbe omale kallale ja kogu mu laevniku karjääri esimene ja siiani viimane kord maandus sinna vetsupotti ja rohkem ei ole seda enam juhtunud. Ja kuigi ma mõtlesin, et mis valemiga ma 24 h kestval sõidul ilma vetsuta hakkama saan, siis edaspidi sain väga hästi, isegi nii hästi, et võisin kõikuva aluse peal käia vetsus, teha sees süüa, pesta nõusid või mida iganes seal oli vaja teha. Nii siis olid merekatsed selleks korraks edukalt läbitud ja ma tean, et kannatan merel olemist päris hästi.
Meie terve reisi vältel oli meil liikuma panevaks ja motiveerivaks jõuks sõna- delfiin. Sest kui sa ikka kilude ja silkude riigist pärit oled, siis nende elukate nägemine viib suu kõrvadest kõrgemale. Meie õnneks nägime neid peaaegu iga päev, kui merel olime. Elevust jätkus kõvasti. Pilte muidugi pole, sest kes see neid ikka pildistada tahab 🙂
Õhtuks jõudsime sadamalinna Peniche, kus meil oli aega veidi ringi vaadata ja õhtust süüa. Kui keegi tunneb huvi, milline näeb välja üks kalurite linn, siis see on küll täpselt see õige koht, kuhu minna. Ütleme nii, et ei avaldanud mitte kuidagi mulle muljet ja edaspidi pigem ma sinna ei satuks. Sadama teenused olid ka sellised, et parem ei kommenteeri. Terve reisi kõige hullem.
06.04 Varajane äratus ja teekond jätkus mööda Portugali rannikut üles põhja poole. Sihtsadamaks väikelinn, Nazare. Päev oli mõnusalt päikeseline ja soe ja kõhu saime täis kõvast naerust, mida seal sai väga palju praktiseeritud. Meil oli nt pottide üle parda loopimise võistlus, kus potte üle parda ei visatud. Ja kapten Ilmarit sai ka kõvasti nokitud.
Nazaresse jõudsime suhteliselt vara, mis andis meile väga hea võimaluse linnaga tutvuda.
Kui keegi ei tea, mille poolest see väike koht maailma kuulus on, siis see on surfarite üheks paradiisiks, kus on olnud üle 30 meetri kõrgused lained. Loomulikult oli vaja minna seda looduseimet ise uudistama. On äge, absoluutselt imeliste vaadetega ja isegi tavalistel päevadel on seal omg, kui suured lained. Tõdesin taaskord, et mina inimesena olen selle metsiku vee massi juures täiesti olematu tegelane.
Minnes juba etteruttavalt järgmise päeva juurde, siis kirjeldan seda nii, et kui keegi oleks mulle maininud, mis mind ees ootab, oleksin sealt vist lennuki leidnud, millega koju tagasi tulla. Aga, mida sa pole omal nahal kogenud, sellest sa ei tea midagi. Ja ausõna, vahel on parem mitte teada.
07.04 Pool 8 hommikul andsime otsad ja lahkusime Nazarest teadmata ajaks merele. Kui ilm on ilus ja päike paistab, on seal lust olla.
Nali lendab, delfiinid ergutavad meeli, käib tants ja trall, mille lõpetab siis kapten Ilmar teatega, et vaatame, mis nägu Te öösel olete. No mis nägu sa ikka seal voodis oled öösel. Ha, ha, ei olnud väga naljakas, kui ta hakkas kellaaegade kaupa vahikordasid paberile kirjutama. Nimelt ootas ees 24 h merel.
No eks iga esimene kord on põnev, kuniks see käes on ja vajad tikke, et silmad lahti seisaks. Mina olin vahis koos Vilve ja Ilmariga ja neid kordi seal öösel ikka jagus. Mida see vahikord siis endast kujutas? Esmalt saime koolituse, kuidas plotteril mingeid asju eristada, siis teada, mida on vaja vaadata ja jälgida.
Põhiliselt koosnes siis ekraan mingitest helendavatest laikudest, mida tuli hakata omakorda merelt otsima. Ütleme siis nii, et isegi kui oled piilupart Donaldi kombel silmade parandamiseks porgandeid krõmpsutanud, siis sellest pole ei ööd ega mütsi kasu, sest sa lihtsalt ei näe, no mitte midagi ei näe. Eks püüa tabada pimeduses kalavõrgu poisid või siis valgustamata kalapaate, samal ajal helendavat plotterit jõllitades. Ja sa oled vahis selleks, et seal mitte tukkuda, vaid reaalselt kontrollida, mis su ümber toimub. Ookean võib ju olla üks suur meri, aga vahel võib juhtuda, et sinna ei mahu ka korraga sama kohapeale kõik ära. Ja see va Veenus… kas tead, et sellel on võime tohutult helendada? Mingite asjade peale maa peal ei mõtle, aga merel pilkases pimeduses olles hakkad mõtlema ja näed maailma täiesti teise pilguga. Nüüd ma tean, et selle valgusest on päris palju abi. Pildil on muidu kuu, kui sa kohe aru ei saanud.
Esimene vahetus möödus suhteliselt hästi, aga meil õnnestus olla ka nn koeravahis. Ja vot see on küll üks õudus kuubis. Minu jaoks oli kõige raskem osa see, et kui said magama minna, siis tegelikult ei maganud, sest teadsin, et 3 h pärast on uus äratus ja pead suutma järgmised 3 h seal teki peal vastu pidada. No ma ütlesin, et ei mingit puhkust, täielik spordilaager. Aga ma ikka veel ei kurda, sest kust muidu ma need kogemused saan. Aa, ja muuseas, ma sain nüüd seda ka teada, et kui on soov sõidu ajal jahis sees viibida, viska ennast horisontaali ja mitte midagi ei juhtu. Tundus alguses ebareaalne, aga töötas.
08.04 Tere hommikut, Povoa De Varzim! Ära püüagi seda hääldada, ma siiani pole seda selgeks saanud ja meelde ka ei jää.
Peale öist vahetust juhtus nii mõndagi, eriti minuga. Midagi meeldejäävat loomulikult ja no hirmnaljakat samuti. Ja kelle teise üle sa ikka irvitad, kui mitte iseenda.
Alustan siis sellest, et olime jõudnud sadamasse ja Ilmar koputas meie kajuti uksele. Vestlus nägi välja järgmine: Ilmar: „Kas ma tohin sisse tulla?“ Mina: “Ja, muidugi tule!“. Ilmar kajuti ukse peal olles:“Kas ma võin teil luugi lahti teha, et teil on siin päris umbne?“. Mina vastu:“Ikka ja muidugi tee“. Ilmar rääkis midagi edasi, aga mida, seda mu aju ei suutnud fikseerida. Küll aga hakkas mul pea tööle, et ma pean ülevalt koikust alla ronima ja et me siis kõik koos peame minema sadamasse, et saab duši alla. Ei teagi, kust tuli mõte, et me peame sinna koos minema. Ronisin alla ja hakkasin aga usinalt omale jalanõusid jalga toppima. Vilve jõudis vahepeal küsida, et kas ma annan ise su dokumendi Ilmari kätte. Ütlesin, et ei, ma annan ise ja muudkui toppisin omale edasi jalanõusid jalga. No need kaks ei saanud aru, mida ma teen ja lõpuks ma ei saanud ise ka aru ja siis ma lihtsalt küsisin Ilmari käest, et mida sa tahad? Ilmar vastas:“ Dokumente“. Ei hakka ütlema, et selleks ajaks oli ta neid jõudnud juba kolm korda küsida. Selle üle ma itsitan siiani, sest kogu olukord oli ikka täielik koom.
Rääkimata sellest, et ma mingi hetke pärast küsisin Vilve käest, et kas tal rohud on võetud.
Nüüd ma siis tean, kui hästi mulle need vahikorrad mõjuvad.
Tänase päeva veetsime siis selles „võimatu hääldusega“ nimega linnas. Tegime Vilvega linnale tiiru peale, istusime kohvikus ja käisime rannas päikest võtmas. Linnas on mööda mere äärt looklev promenaad, mitmed pargid ja väga lai, liivase kaldaribaga rand. Samas ei olnud seal suurt midagi teha ega vaadata. Sadamas olev infra dušide ja tualettide näol oli täitsa ok. Sai suisa mitmekesi korraga käia.
09.04 Ausõna, see spordilaager läheb järjest hullemaks. Pean siis seda silmas, et äratused on nii varajased ja kui kogemata sisse magad, tuleb jalgadele valu anda, et kõik toimetused saaksid enne väljumist tehtud. Tänane äratus oli siis taas kl 6.00, et saaksime kiirelt minema. 10 h loksumist ja Baiona’sse jõudmine ootas ees.
Muidu on purjetamine üks igati tore tegevus, aga kui seda tuleb teha pidevalt nii, et mootor kaasa üürgab, siis see muutub päris tüütuks. Ja on tunda, et liigume põhja suunas, ilm vaatamata taevas plahvatavale päikesele, on iga päevaga jahedam.
Tänase päeva naelteks on siil udus, oa supp, palju päikest, delfiinid ja Hispaania lipu heiskamine keset ookeani, sest jõudsime Portugalist Hispaania vetesse. Kiskus hirmus pidulikuks ära.
Nüüd siis Baiona. Väga armas, pisike ja mõnusalt vana sadamalinn. Mind kõnetas kohe eriti sealne kindlus ja vanalinna kitsad tänavad oma rohkete restoranidega. Oli igati väärt vaatamist.
See oli koht, kus sai tükk aega tärne taga aetud, no et kuhu restorani me siis läheme ja maha istume. Ma pole sellest veel päris hästi aru saanud, et miks neid peab taga ajama, aga eks mu gurmaanluse geen pole ka Hiiu plikana väga kõrgelt arenenud. Seega ma siis lihtsalt läksin massidega kaasa. Sattusime päris toredasse restorani, kus ei räägitud mitte sõnagi inglise keelt ja tahvlil olevate toitude nimed olid segu portugali ja hispaania keelest, mida va googletarkus ka ei suutnud tõlkida. Tuli siis kasutada käsi ja vaadata, mida kõrval olevad naabrid söövad. Nii sai omale toidud tellitud ja tuleb tunnistada, et kõik valikud osutusid päris headeks. Kuna mul oli süvenev valgu puudus, siis tarbisin kala. See pidev millegi näksimine jahi peal keeras nn tavatoitumise kõvasti pea peale.
10.04 Küll on tore, kui vahel magada ka lastakse. Bioloogiline kell äratas küll kl 6.00 juba üles, aga kuna täna ei olnud otseselt kuhugile kihutamist, siis põõnasime mõnuga kella 9-ni.
Et mul oli suht kopp ees saiast ja võikudest, otsustasin, et olen isekas ja teen kogu meeskonnale hommikuks pudru. Ausalt öeldes oli päris hea seda vahelduseks süüa.
Täna oli kaptenil lisaks ka jahi koristuspäev. Võtsin vabatahtlikult enda kanda osa tema kohustustest, sest tal oli neid meiega sõidutamisega seoses küll ja veel. Ja mul on veel käed otsas ja osalen rõõmuga ka muudes tegevustes, peale suure tsillimise. Olgu öeldud, et kappe mul koristada ei lastud, sest muidu ta ei pidavat enam midagi üles leidma.
Kella 12 paiku asusime teele teadmisega, et me ei tea, kui kaua me sõidame. Oluliseks infoks oli, et ees ootab 112 nm. Kes tahab arvutada, siis keskmine kiirus oli 4-5 sõlme tunnis. Kes veel rohkem süübib, saab juba aru, et ees ootasid järjekordsed öövahi tunnid.
Jah, meil oli võimalus valida, kas uus väikesadam poolel teel või tugeva tormi kätte jäämine peale seda. Tegelikult on see muidugi kapteni otsustada ja kui sulle ikka ei meeldi tema otsus, siis sa lähed lihtsalt jala edasi. Aga kapten Ilmar on mega tubli ja mõistlik ja tema juba ei meid ega jahti ilma asjata rasketesse oludesse ei pane. Seega siis jäi öövahetus.
Vana inimesena on see öösiti üleval olemine ikka siga raske, ei, tegelikult küll see osa, kus sa pead magama minema ja siis uuesti järgmiseks vahetuseks ennast püsti ajama.
Sedakorda mõtlesin, et hoiame siis meeled erksad ja selle vahetuse ajal, kui olin üleval, pakkusin välja, et hakkame ära arvamise mänge mängima. Et üks mõtleb kellegi välja ja siis teised hakkavad pakkuma, kes see olla võiks, esitades siis täpsustavaid küsimusi. Olgu öeldud, et Ilmaril pea nokkis kõige paremini ja ta oli pidevalt võidumees. Aga üleval oldud tunnid möödusid selliselt päris kiiresti ja silmad seisid ka paremini lahti. Sellel ööl oli täiesti pilves ja udune ja ei mingit Veenust oma helendava valgusega. Peas keerles mõte, ööd on siin mustad. Ja ma sain jälle olla selles neetud koeravahis. Õnneks olin järgmisel hommikul siiski suht selge peaga ja segaseid momente ei esinenud.
Aga…. Me olime nüüd kahjuks jõudnud oma merereisi lõppjaama, A Corunasse, Hispaanias. Natuke oli kergendust, et spordilaagriga on nüüd kõik, aga oli ka südamest kahju, et see otsa sai. Meie õnneks ei visatud meid koheselt jahist välja, vaid saime seal kenasti veel mõned päevad olla, enne kui lennuk meid taas koju pidi toimetama.
A Coruna sadamas õnnestus ära näha minu lemmar purjetamisevõistluse, The Ocean Race alused.
Üks neist oli veest välja tõstetud ja mast maha võetud ja teine alus seisis vees, meist veidi eemal. No on ägedad alused. Käisime neid ikka korduvalt piilumas ja saan nüüd öelda, et olen neist ühe all, kiilu kõrval istunud.
Kui vahel tundub, et Christella on ka suur jaht, siis mnjah, see on ikka tillu, mis tillu. Aga võrreldes Tormilinnuga, ikka väga luks.
11-12.04 Ja torm tuligi. Kohe selliselt, et tuul tahtis minema viia ja ilma sooja jope ja mütsita oli ikka vääääga külm olla. Ja muidugi sadas vihma. Meid, kõvasid merekarusid see muidugi ei heidutanud ja kahel järjestikusel päeval sai meid ümbruskonnas päris tihedalt näha. A Coruna on päris tore linn ja vaatamist jätkub seal hulgaliselt. Tutvusime sadama lähedal asuva Castelo de Santo Anton’iga, arheoloogia ja ajaloomuuseumiga. Soovitan külastada, väga põnev oli. Jalutasime Menhires pola Paz juurde, kus on püsti suured kivid nagu Inglismaal.
Vaatasime üle Torre de Hercules’i ja tuulteroosi.
Veider on see, et me just äsja olime ookeani pealt saabunud ja näinud tundide viisi vett, aga ma tundsin, et pean ronima kivide pealt võimalikult veele lähedale. Istusin seal alguses üksinda ja siis liitusid ka teised. No ei saa minema, lihtsalt vaatad laineid, kuulad seda kõrvulukustavat kohinat, kui laine vastu kaljut lööb ja oled nagu nõiutud. Ja eks ma omamoodi olingi.
Tühi kõht ajas meid siiski linna tagasi.
Aga meil oli ka sünnipäevalaps pundis. Selleks, et teised saaksid talle tordi teha, oli vaja ta jahist ära meelitada. Läksime siis kahekesi linna peale kollama, sõime lõunat, shoppasime suveniire ja kui siis lõpuks anti teada, et nüüd on tort valmis ja peidetud, võis hakata tagasi minema. Oi, kui äge on kellelegi selliselt üllatust valmistada.
Ja pidu oli meil ka. Oli vaja tähistada kohale jõudmist, mega ägedat reisi, uute sõpruste algust ja loomulikult Annika sünnipäeva.
Kõik vein, mis oli kokku ostetud ja mida me terve teekonna jooksul pm üldse ei tarbinud, läks nüüd suure hooga kõrist alla. Isegi väheks jäi ja laevarumm läks sama rada pidi. Discokuuli saatel võtsime jahi tantsupõrandast viimast, et siis hommikul juba esimestele lahkujatele anda kaasa kallistused ja soojad soovid koju jõudmiseks.
Nii hirmus kahju oli lahkuda.
Loo kokkuvõtteks võin öelda, et vaatamata sellele „hirmsale“ spordilaagrile, oli mul seal väga tore. Ma tean nüüd, et ma siiski kannatan merd ja mulle tegelikult ka meeldib jahielu ja olemine. Et ookean on midagi täiesti erinevat, et päikesetõusud ja loojangud on endiselt kõige ilusamad merel olles, et väikesed sadamalinnad on võrratud, et koos väikesel pinnal olles ei ole sa egoistlik isiksus, vaid meeskonnaliige ja et seal olles pead sa tulema välja oma mugavustsoonist.
Kas see jääb viimaseks korraks, midagi taolist teha? Kindlasti mitte, mis minusse puutub!
