Lugu, mis algas mais 2020, kuid mille tegelik algus ulatub julgelt 13 aasta tagusesse aega.
Et mõista, mis ühes inimhinges toimub, räägin veidi lahti nii selle alguse kui ka kõik selle, mis on järgnenud.
26.07.2007 on see märgiline päev, kus ma astusin esimest korda elus windsurfi laua peale ja see on hetk, millest sai alguse tohutu kirg ja eneseteostuse vajadus. Või kui päris õigesti öelda, sain ma nägemuse sellest, mida ma oma ellu tahan. Sellel päeval seal merega võideldes sain aru, et see siin on midagi, mida ma tahan teistele ka õpetada, sest see emotsioon vajas edasi andmist. Ma tahtsin, et ühel päeval oleks mul mu enda isiklik surfikool.
Kulus 7 aastat, mille jooksul ma õppisin ise, tellisin omale kirjandust ja koolitasin ennast, sest Eestis ei olnud siis veel välja töötatud litsentseeritud surfikoolitajate õpet. Ja siis ma sain selle, aastal 2015, isikliku mobiilse surfikooli! Oma kodulehe, kinkekaardid, varustuse ja kõik muu vajaliku. Ja oligi olemas, see minu maailma suurim unistus.
Mind leiti väga palju tänu blogile, mida olin usinalt pidanud ja mille liitsin kenasti oma kodulehe külge.
http://kristasurf.ee/et/blogi/
Inimestele meeldib samastuda ja kui surfi koolitaja julgeb välja öelda, et talle ei meeldi kui pea saab märjaks ja et ta ei oska ujuda, kuid seetõttu paneb just eriti suurt rõhku turvalisusele, siis sarnaste tunnetega õpilasi on minu juurde jõudnud ajas väga mitmeid.
Esimese suvega töötasin ennast oimetuks, sest mul oli ka minu palgatöö ja ka teine suvi läks samas tempos. Kolmanda hooaja alguseks olin teinud oma elu väga suure otsuse. Ma julgesin loobuda igakuisest täiskohaga palgatööst. Nimelt sai minust kinnisvaramaakler. Ja elus esimest korda seisin silmitsi oma ettevõtte loomisega, selle murede ja rõõmudega.
Ja, mulle meeldib teadmine, et ma olen oma aja peremees, aga kas ma ikka olen? Loomulikult ma ärkan siis kui ma tahan, aga see tähendab kenasti ka seda, et kui on vaja pühapäeva hommikul kl 6 tööd teha, siis sa teedki. Ja mitte ainult pühapäeviti, väike ettevõtjana sa oled üleni üks tööpäev, kus sa ei saa kl 5 õhtul asju nurka visata ja ust selja taga kinni lüüa. Sinu töö on sinuga igal hetkel kaasas. Sa sööd sellega koos, sa elad sellega koos, magad sellega koos ja reisid sellega koos, kui üldse saad reisile. Sest kes see su töö sellel ajal ära teeb, kui sind pole? Kui pole sind, pole ka sissetulekut.
Kolmandal suvel sain aru, et ma ei saa selliselt jätkata, sest muidu põlen läbi. Hakkasin valima ja paremini planeerima, aga see tähendas ka vähem koolitusi, sest ma ei jaksanud. Nüüd tagant järgi tarkusena saan öelda, et tavaline ühemehe ettevõtja sündroom, kus müüd oma aega raha vastu ja saadki ainult nii palju müüa, kui sul endal aega on.
Ma teadsin, et koolitaja töö ei too mulle Eestis aastaringset sissetulekut ja nii ei suutnud ma loobuda oma teisest tööst ja nii ma siis olin nagu orav rattas. Ilmselt tekib nii mõnelgi teist küsimus, miks ma ei kasvatanud oma äri, et ainult sellega sissetulekut teenida?
See on hea küsimus, millele ainuke vastus oleks, et kui teed tööd, mida armastad, siis see töö tapab lõpuks selle armastuse. Selle teadmiseni jõudsin ma tegelikult mitmed aastad hiljem läbi raamatu DJ Demarco „Miljonäri kiirtee“. Isegi, kui ma sain aru, et midagi on valesti, ei osanud ma seda sõnadesse panna. Ühel päeval on mul vast oma surfiklubi, aga mitte Eestis.
Neljas aasta möödus ka rabeledes, aga võtsin üsna rahulikult ja olgem ausad, eks kinnisvaramaakleri töö võtab rohkem aega, kui palgatöö. Ja asi, milleni ma jõudsin ka päris kiiresti oli see, et kui ma koolitajana jätkan, siis võin ise surfamise ära unustada. Koolitad ju ikka siis, kui ilm ka endale sõidu jaoks sobiv. Olin nüüd siis jõudnud tegelikult selleni, mida ma ei osanud ise kohe ette näha, kas olla koolitaja või nautida ise surfamist.
Viienda aasta alguseks ei olnud ma enam rahul. Ma tegin maakleritööd, sest mul oli vaja sissetulekut ja see ei olnud see, et tee seda, mida armastad, see oli lihtsalt töö. Ma olin nii rahulolematu kõige pärast ja ma ei teadnud, mis seda tunnet tekitab ja süvendab. Olin saanud oma surfikooli, unistus oli täitunud, aga järgmist suurt unistust ei olnud, mitte midagi ei olnud. Elasid ühest reisi ootusest teise, sest see justkui oligi elamise mõte. Tegid küll tööd, aga vegeteerisid teadmata, mis asi see elus olema peaks, mida teha tahad, mis on õige või kuhu suunas üldse liikuda. Kogu kupatus tundus täiesti mõttetu, rabele nagu hull, ilma suunata.
Tühjal kohal on tavaks täituda ja siin saab minu sissejuhatus otsa. Ühel hetkel sain justkui uue ilmutuse, mis nüüdseks on muutnud minu elu. Sellest loe lähemalt juba järgmisest postitusest :https://kristakarik.ee/kuidas-ma-sain-teada-mis-asi-on-rahatarkus/
