Peale minu kolmanda kursuse läbimist Starfish Academys tundsin ennast üllatavalt hästi ja minu rahulolematus muutus järk järgult tegutsemise sooviks. Oli vaja hakata kamaluga raha kokku kühveldama st ma nüüd teadsin, mis asi on kapitalikasvu tehing ehk teisi sõnu olemas olevast rahast oli vaja teha seda juurde.
Sellest, et on ülioluline kuskile kuuluda ja saada teistelt nende kogemusi ja tegevusi arutada, olin juba varem aru saanud. Seega liitusin Starfish Academy siseringiga, kus me investeerimise huvilised kohtusime 2 korda kuus. See oli päris põnev ja huvitav, sest me lisaks aruteludele ka õppisime erinevaid asju. Eelkõige puudutas see küll teemat, kuidas kasvatada ettevõtet selliseks, et see tooks sulle ühel hetkel passiivset tulu. Ütlen ausalt, et mingitel hetkedel see ei klikkinud minuga, sest ma ei leidnud endas soovi hakata kasvatama oma ettevõtet. Jah, võib olla see kunagi sünnib sellisel kujul, et ma võtan töötajad jne, aga momendil ei olnud see minu rida. Kuna ma töötan maaklerina, siis paelus ehk esmajärjekorras kinnisvarasse investeerimine. Ma teadsin, et flippamise rong on juba õige veidi läinud ja üürikorteri soetamiseks ei olnud mul piisavalt vahendeid. Aga mul oli info ja tegelikkuses oskasin ma sellega nüüd juba ka midagi peale hakata.
Jah, targad ütlevad, et laisk kasutab enda raha, aga muidu võiks kasutada ikka laenu, sest see on lisaks ka maksuvaba raha. Ja kui keegi nüüd vastu tahab vaielda, et laen on paha, paha, siis ütlen kohe, et on olemas head ja halvad laenud. Aga laenu saamiseks pead sa olema teatavasti laenukõlbulik. Mina ei olnud siis, ega ilmselt pole ka praegu. Ja eks selleks on sadatuhat muud põhjust, miks see nii on.
Ma ei ole ennast lõhki laenanud, mul on ainult kodulaen, mis on juba mitmeid aastaid miinus euriboriga ja mille marginaal on ka panga enda töötaja omast parem. No 2006 olid ajad, olid ajad! Ja see on momendil nii odavalt käes, et seda lihtsalt pole mõistlik tagasi maksta.
Ühesõnaga olin ma tohutult indu täis ja valmis tegema üüber suuri kapitalikasvu tehinguid ja investeerima kinnisvarasse.
Mul oli eesmärk ka, et lähima 5 aastaga on mul pool vajaminevast passiivsest tulust ja järgmise kümnega olen ma saavutanud oma rahalise vabaduse. Krdima hea plaan, kas pole?
Miks ma kirjutan, et mul oli eesmärk?
See muideks kukkus kolinal kokku, kui ühel momendil selgus, et ma olen selline seljahaige, et ma ei teadnud eelmisel päeval, kas ma järgmisel üldse jalad alla võtan või mis minust üldse saab. Mu mõte töötas ainult sellel liinil, kust ma abi saaksin, et olla jälle terve. Ma ei tea, kui aktiivne inimene sina oled, aga ma ei suuda elada ilma mere tegevuste ja trennita. Pole vajadust vist mainida, millisesse auku tirib teadmine, et sa ei saa, ei tohi, ei ole võimeline isegi voodist püsti tõusma, rääkimata hirmsat moodi investeerimisest. Jah, kogu see krempel, mida ma hirmsasti investeerima hakkasin, läks tervise taastamiseks.
Ja, ja, ma olen nüüd terve, aga kogu see, pea aasta aega kestnud tervise jama tõmbas moti kõvasti maha.
Ma isegi lõpetasin Starfich Academys siseringis osalemise, no ma ei saanud istuda ja kuigi mul oli palgatud ka coach, kes oleks mind pidanud hirmsal kombel inspireerima, siis selle kulu kandsin lihtsalt maha, sest mind ei motiveerinud sellel hetkel mitte mingi asi.Ja nii jäin ma natuke nagu omapäi. Kuidas omapäi hakkama saada, loe juba järgmisest postitusest- https://kristakarik.ee/kuidas-minust-sai-autoarikas/
